Õhtul peale Valle de la Luna´st väljumist oli üsna paras aeg laagrisse sättimiseks. Rahvusparkides see üldiselt lubatud ei ole ja nii ma sõitsin natuke rahvuspargist kaugemale ja otsisin sobivat kohta. Kõrb on siin üsna tühi, kuid San Pedrost lõuna poole on ka üksikuid puid ja ühe pisut suurema salu (viis puud:) ma endale välja vaatasingi. Tegemist oli väga hea laagriplatsiga, kus puud pakuvad päikse eest varju ja liivadüünid ning mõned puhmad varjavad teel möödasõitjate eest.
Olles väsinud nii bussisõidust kui päevasest ratta-jalgsimatkast, ma millegagi ei kiirustanud. Õhtu möödus vaikselt chillides, telki üles pannes, teed ja riisi keetes ning mägede panoraami vaadates. Taevas oli täiskuu.
Hommikul jätkasin samas tempos ilmse tagamõttega sel päeval mitte kuhugi jõuda. Ega ei pea ju. Veetsin vaikselt kõrbes aega, lugesin raamatut, vaatasin mägesid ja kõrbe, survet liikuma hakkamiseks ma ei tundnud. Temperatuur oli puudevilus väga mõnus, ei liiga kuum ega külm. Juua ja süüa jätkus. Õhtul käisin ennast pisut liigutamas ja sõitsin rattaga San Pedrost läbi põja poole Valle de la Muerte kohale, kust avaneb kogu orule hea vaade ning seejärel vaikselt tagasi koju. Õhtuti päiseloojangu ajal tõuseb alati ka tuul, mis võib olla väga tugev (nagu avamerel), kuid minu tee viis soodsalt külg- ja taganttuulega koduni.
Järgmisel päeval tuli ratas tagasi viia ja seetõttu sõitsin kohe hommikul San Pedrosse. Esmaspäevase Chuquicamata kavandustuurini oli kaks päeva vaba aega ja ma otsustasin ennast niikauaks San Pedros kusagil hostelis sisse seada. Kõigepealt püüdsin minna sellesse hostelisse, mille internetis olin järgi vaadanud, kuid ma ei suutnudki seda leida. Kaardi järgi oli justkui õige koht, aga hostelit polnud. Santiagos olles läksime MLiga ühe korra sellega alt, et hostelworldi kaardil märgitud hosteli askoht ja hosteli tegelik aadress ei läinud kokku, tundub et seekord oli samuti tegemist vale asukohaga. Ega see polnud hetkel ka kuigi oluline ja jäin niisama linna keskväljakule hommikut veetma.
Kuigi oli laupäev, tantsisid kohalikud indiaanlased modernsetes rahvarõivastes trummide ja trompetite saatel oma indiaanitantsu ning kogu see paraad liikus varsti ära kirikusse jumalateenistusele. Peale jumalateenistust aga algas tants veel hoogsamalt ning näis jutustavat mingisugust pikemat lugu inimestevahelistest dialoogidest, ratsutamisest, tulistamisest ja kõri läbilõikamisest, mida illustreeriti paugutajate ja muu pürotehnikaga. Tantsijad mängisid oma lugu väsimatult ja katkematult rohkem kui tund aega, enne kui ikka tantsides väljakult eemale linna ääre poole liikusid - nagu Eesti teatetantsu Tšiili analoog.
Kui rahvamassid hajusid, oli lihtne sattude tuurikorraldajate märklauaks. Suure seljakotiga tegevusetule turistile saab ju kindlasti midagi müüa, st ma tahtsin öelda, et ta vajab ilmselgelt abi :) Minuga juttu teinud mees pidas odavat hostelit, kuid asukoht oli linnasüdamest kaugel ja isegi avalikku internetti polnud, seega ma polnud huvitatud. Kõva töö käis ka tuuride müümisega, toon näiteid (euro vahetuskurss on umbes 1eur = 650-680 peesot): Valle de la Luna - 8000, Lago Cejar ja Tebinquinche - 12 000, Geysers Del Tatio - 18 000, Salar de Tara - 48 000. Üldiselt ma kuulan inimesed ikkagi ära ja räägin nendele kaasa, isegi kui pole plaanis midagi osta. Ka seekord tasus see ennast ära. Müüdavaid tuure vaadates jäi silma Laguna Cejar ja Tebinquinche, mis asuvad San Pedrost umbes 20 kuni 40 km kaugusel - paras päevane teekond jalgrattaga, ja soolajärved olid üks sihtkoht, mida ma kindlasti tahtsin Atacamas näha. Tuure ma ei võtnud, kuid panin järgmiseks hommikuks kella 8´ks rattarendis ratta kinni ning leidsin endale ka igati hea ja odava hosteli bussijaamast paarsada meetrit eemal.
Hommikul pakkisin end kokku ja asusin kõrbe suunas teele. Valisin parema, kuid umbes 10km pikema tee esimeste järvedeni, milleks kulus kaks tundi. Järved asuvad Salar de Atacama soolakul ning väidetavalt on neis soolasisaldus isegi kõrgem kui Surnumeres. Laguna Cejaris on lubatud ka ujuda, kuid tänu kõrgele soolasisaldusele hõljud lihtsalt veepinnal ringi ilma liigutamata. Teised kõrvalolevad järved on flamingode kaitseks ainult vaatamiseks.
Peale lõunat järvede ääres otsustasin veel 15 km edasi sõita Laguna Tebinquinche äärde. Lõuna suunas sõites muutus kõrb järjest tühjemaks ning kadusid viimasedki puhmad. Tee tundub seal otsatu, kuni hakkab paistma soolast valge järve pind. Järve põhjapoolne osa on taimi täis kasvanud ning puhmastes söövad metsistunud eeslid, lõunaosas on aga kuni kaldani ulatuvad soolakud ja järvest välja kasvavad soolakristallide kuhjad. Soolajärve ja kõrbe atmosfäär olid midagi sootuks uut ja teistsugust, mida poleks osanud isegi oodata ning äraminekuga viivitasin viimase võimaluseni. Õhtuks aga oli vaja jõuda tagasi linna ning valmistuda vaikselt maailma suurima avatud vasekaevandusega tutvumiseks. Tagasi sõites pakkus väikest leevendust keset kõrbe tee ääres olnud ümmargune järv, millest ei saanud loomulikult ilma ujumata mööduda.
