Üle Stelvio

Käisime Stelvio rahvuspargis. See piirkond on mulle alati meeldinud, sattusin siia esimest korda 2005 aasta mägimatkal teel Cevedalele (pildil). Siin asuvad mõned Alpide kõrgeimatest tippudest, mägede nõlvadelt laskuvad ussikeeltena liustikud ja lumi katab mägesid kogu suve. Et tookord oli sügis ja praegu on mägedes kevad, on loodus pistut erinev. Lilli on õitsemas palju.

SS300-lt üle Passo di Gavio lähenedes on tee väga müstiline. Eriti praegusel (jaanipäev) kevadisel ajal, kui lund on veel palju ja teed on just avatud. Kevadine lumeminek.

Matkasime jalgsi mööda Valle dell Alpe orgu kuruni ning tõusime seejärel Sobretta'le. Pildil vaade Passo dell Alpe'lt (2463m) Cima di Gavia aheliku edelalosale. Mägedes oli suhteliselt hääletu, aeg-ajalt kostusid Alpi ümiseja kimedad kiljatused hoiatamaks oma teisi sugulasi. Ümisejate urgusid olid kõik rohused mäenõlvad täis, iga sissepääsu ees valvamas üks või paar pruunikas-hall loomake.

Sobretta massiivi (3296m) kõrgemad tipud moodustavad poolkuu kujulise kaare, mille keskel on justkui kraater. Tervet ahelikku polnud meil kahjuks aega läbi käia, kuna pärastlõunal halvenes ilm lumetormi ootuses järsult ja meie kõrgeimaks tipuks jäi Sassa (2806m).

Lumetorm tuligi ja sadu kestis terve öö ning veel järgmise päevagi. Ülevalpool 2500 meetrit sadas ligi 30 cm lund ja kõrgemad kurud muutusid läbipääsmatuks. Läksime ööseks Bormiosse ja tormi väga tugevalt omal nahal kogeda ei saanud, enne kui teel Stelvio (2758m)  kurule. Aga Stelvio oligi suletud, sest tee oli lahti lükatud vaid lõunapoolsest (B0rmio) poolsest küljest, teisel pool kattis teed paks lörtsine lumekiht. Õnneks läheb Stelvio kõrvalt ka teine org Šveitsi, niisiis lahkusime mõneks tunniks Itaaliast, et väikse ümbersõiduga suunduda edasi Dolomiitide poole.

Dolomiidid

Eestisse on nüüd tõeliselt ilus suvi jõudnud. Eks selline ole kogu Euroopa ilm praegu, vahed polegi nii suured, sest meie ilma kujundavad just õhumassid, mis pärinevad kas lõunast Atlandilt-Vahemerelt või siis ... Arktikast. Praegu on just selline lõunamaine ilm, nagu oli Itaalias eelmisel nädalal.

Eelmisel nädalal olime Lõuna-Tiroolis Dolomiitides. Need on ilusad ja põnevad mäed, kus matkamiseks on väga palju matkaradu ja ronimiseks kaljumarsruute kergematest kõige raskemate tasemeteni. Mäed kipivad siin olema pahatihti rohkem kui poole-kilomeetriste püstloodis nõlvadega. Ronimisplaani ega varustust meil seekord ei olnud, kuigi ka "tavalistel" matkaradadel tuleb järsematel nõlvadel vahest käed appi võtta.

Ühel tavalisel matkarajal vaatega Cadini di Misurina'le. Matkarajalt kõrvale astujat ootab ees vabalangemine 700 meetrit.

Esimese dolomiitides oldud päeva olime Tre Cime di Lavaredo grupi juures. Üllatuslikult oli Rifugio Auronzo matkaradadeni viiv autotee aga tasuline ja küllalt soolase hinnaga (6km eest mootorratas 10€, auto 20€ teised veel rohkem), siiski õnnestus meil saada koht tollivärava ette parklasse (teeäärtesse olid tõmmatud nöörid ja peatumine oli keelatud) ja alustasime oma matkapäeva 1845m kõrguselt. Tegelikult tuli see ainult kasuks - pea kõik teised matkajaid läksid üleval asuvasse keskusesse ja läbisid ühte-sama kõige kuulsamat rada ümber "Kolme tippude". See tähedas aga seda, et ülejäänud matkarajad olid mõnusalt üksildased, kuigi mitte sugugi kehvemad. Ja tõepoolest, päeva jooksul ristusid teed vaid kahe paariga. Tõus 2300m-ni nõudis teatavat pingutust, aga matkarada ise oli väga lihtne ja väga ilus, ehkki tähistamata ja mitte alati kõige paremini leitav.

Liisu jalutamas Alpi aasal peale pikka tõusu. Siin on kevad ja mägiülased õitsevad. 

Keset seda ilu ei saa ikka teineteiselt silmi ära. Muide, kes tähelepanelikult vaatab, see näeb et pildi alumisele paremasse serva on peale jäänud kollaseõieline lilleke Anthyllis vulneraria, mis on ka meil loomuldadel levinud liik. Sellist mäge, nagu pildil (Cima Ovest/Westliche Zinne - 2973m), meil aga ei ole.


Cima Ovest (2973m) ja Cima Grande (2999m), parema mäekülje varjust paistab ka Cima Piccola (2857m).

Järgmise matkapäeva viibisime Sella mäegrupi rajal algusega Sella kurult. Sella grupis asuvad mõned kõige kuulsamad kaljuronimise marsruutidest dolomiitides, isegi nii kuulsatest, et hoiatatakse ülerahvastatuse eest. Meie muidugi ronima ei läinud, kuigi üleval "tornidel" askeldas päris mitu gruppi. Kuidagi saime siiski mindud rajale, kus kohtasime ainult ühte kahest gruppi ja ülejäänud aeg olime üksinduses.


Sella Towers (2598m). Lõunasöögiks neelasime järgmise vaate, söögikohaks valisime endale ka torni, pisut väiksema ja jõukohasema ronida.

Aga aeg sundis meid viimaks lahkuma ida poole ja mõnus mägedes viibitud nädal sai otsa. Hüvastijätuks võtsime kaasa vaate Marmolada'le (3343m), Dolomiitide kõrgeimale mäetipule, et juba järgmine kord edasi seigelda.

Tenerife III

Mägedes käimine on minu jaoks alati erilise tähendusega, kuna see on endasse vaatamise ja õppimise kogemus. Ka sel korral, ronides Pico Viejo (3134m) tippu, andis enda piiride kompamine uue reaalsustunnetuse ja sundis igapäeva elu teise pilguga vaatama. Asusime teel hilisel hommikul või pigem enne-lõunal, astudes teravatel mustjatel laavakividel, mis olid vaid mõnisada aastat vanad. Esialgu kulges tee kilomeetri-paari jagu üsna horisontaalselt üle noore laavavälja, jõudis siis männimetsa varju ja keeras alles seejärel ülesmäge. Matkaraja algus oli ~2000 meetri kõrgusel, ees oli 8 kilomeetri jookusul rohkem kui 1000 meetrit tõusu. Päike paistis põletavalt, kuid õhk oli väga mõnus kerge.

Kõrgemale tõustes kadusid tuulepealsetelt ja lagedatelt nõlvadel ka luudpõõsad.

Siis sai aga kitsas teerada jälle täis kive ja vulkaanilist liiva. Tee keris ennast vaikselt mööda seljandikke ülespoole, käies vahel mõne väikse kraatri servamööda, siis aga tõusis mööda pikka ja järsku liivast orgu ülespoole. Need olid raja kõige raskemad osad, kuna jalad vajusid sügavale liiva sisse ja et tee oli järsk, siis iga sammuga vajusime pea-aegu sama kaugele alla tagasi ja edasi ei jõudnud kuigi kiiresti.

Ühel hetkel, kui olime hakanud juba iga paarisaja meetri järel puhkama ja ootama, kuni pulss alla 130ne läheb, hakkas paistma El Teide lumine tipp!

Pico Viejo kraatrile jõudsime pisut hiljem ja sellega oli raskem osa seljataga! Kraatri serval oli mitmesaja meetri laiune täiesti tasane platoo, kus oli mõnus jalgu puhata ja ringi jalutada. Toidulaua sättisime sinnasamasse täitsa kraatri servale vaatega Teidele.

Viimaks sundis loojuv päike meid tagasiteele. Ees ootas veel 8 kilomeetrit, kuid seekord õnneks valdavalt allamäge.

Pico Viejo panoraamfoto ülalt

Pico Viejo panoraamfoto alt

я живу в пиирисcааре!

я живу в пиирисcааре! - vastas Vassili laia avali naeratusega ning kõmistas naerda, kui küsisin, kus ta elab. Oli laupäeva õhtupoolik, päike rippus veel horisondi kohal ent suured lumepilved matsid ta tihti endasse ja külvasid põldudele hämarikku. Vassiili seisis Laaksaare teeotsas bussipeatuses ja pidas endamisi aru, kuidas saada Tartusse, sest pühapäeva hommikul tahtis ta minna jumalateenistusele Vene õigeusu kirikus, kuid bussid ei käinud ei õhtul ega järgmisel hommikul. Mõtlikult ringi vaadates märkas ta ühtäkki sadama poolt lähenevat rohelist autot ja viipas siis elevusest pisut kohmetunud käega justkui küsides - "Kuhu sa lähed? Kas saad mind aidata!?"

Keerates sadama teelt Mehikoorma poole märkasin korralikult riides meest, kes tagasihoidlikult märku andis. Siin ei olnud vaja mõelda: tõmbasin auto teeäärde ja uurisin, kuhu teeline läheb! Naeru ja noogutustega selgeks teinud, et meil on üks siht, sõitsime koos Tartu poole. "Kas käisid suusatamas?" uurib ta, nähes allalastud istmel suuski ja seletab siis, kuidas sula ajal oli kõik Peipsi jää püdel ning vesi kattis jääd mitmekümne sentimeetri paksuselt! Küll oli siis vaev buraaniga Piirisaarelt Laaksaade tulla! Nüüd aga oli nädalajagu pakast jää taas silunud ning liikuda lausa rõõm! Püüdsin tallegi seletada, kui ilus päev mul suuskadel oli olnud, kuid et ma ei oska hästi vene keelt ja Vassiili ei oska eesti keelt, siis vaikisime varsti kohmetuses. 

Piirisaarel on kaks küla - Piiri ja Saare. Aeg liigub seal omasoodu, mehed panevad võrkusid jää alla ja püüavad sikuskaga august kala. Nagu kirbud järvejääl paistavad sikuskamehed oma ajatusse töösse pühendununa.

Tenerife II

Meil õnnestus käia sellises turistilõksus nagu Loro Parque, mis jagab koos El Teidega esimest kohta Tenerife turismiatraktsioonidest. Hoolimata sellest, et Loro pargil (tegemist on looma-aiaga) on ikka väga totakas logo ja seal tehakse kõvasti show'd (esinemised treenitud mõõkvaalade, delfiinide, hüljeste ja papagoidega), tegutsetakse selle varjus ka päris tõsiste teemadega nagu looduskaitse ja eriti ohustatud papagoiliikide kaitsega. Kõlab veidi vastuoluliselt, aga see kaitse seisneb suuresti ka selles, et püütakse ohustatud liikide isendeid, tuuakse need Tenerifele ja pannakse puuri. Ja nii ongi, kuna selle kaudu on vähamalt mingisugune kontroll nende (liikide) üle olemas; looma-aedade üks olulisemaid teaduslikke funktsioone ongi mitte inimestele loomi näidata vaid tagada liikide püsimajäämine. Looma-aiad püüavad luua võimalikult head tingimused nende hoolealustelt järglaste saamiseks ja populatsiooni suurendamiseks. Kui mingi liigi isendeid on juba rohkem, siis saab neid anda teistele looma-aedadele, samuti vahetatakse neid järglaste saamise eesmärgil sarnaselt tavalisele loomapidamisele ja mõnel juhul viiakse läbi liikide taas-asustamise programme looduslikesse elupaikadesse.

Parafraseerides papagoipargi sloganit, siis "loro pargis on 2000 liiki rohelisi papagoisid". Hiljem nägime küll ka väga kirjusid ja värvilisi, kuid suuremate pargiteede ääres olid enamasti rohelised. Selles mõttes on Loro park paraku ebaõnnestunud, et papagoid said ikka väga vähe publiku tähelepanu võrreldes kõigi muude loomadega.



Papagoidest lahedamad olid pingviinid, keda oli seal 3-4 erinevat liiki




Tenerifel oldud aja sisse jäi ka viis sajupäeva - talvetorm, nagu ka meil läänetuultega ette tuleb. Kõige suurem sajupiirkond oli Anagal, kus toimusid suuremad maalihked, vesi uhus teelt autosid minema või kohati viis minema kogu tee ja sillad. Paljud inimesed jäid kodudesse lõksu ja polnud ei elektrit ega tavatelefone. Meie elasime tormi hästi üle ega saanud suuremat aru midagi. Olime tol päeval, kui kõige suurem sadu oli, La Orotava Ladina-Ameerika ja Hispaania kunsti muuseumis, kui meie juurde tuli üks töötaja ja selgitas, et politsei korraldusel suletakse asutused ja inimestel soovitatakse jääda koju. Jah, sadas küll päris tugevasti ja meie jäime tsentrist veel päris kaugele.

Kui väljas sadas vihma, siis tubades käis pidu...





Käisime linnapeal ringi, kuid pea kõik asutused olid suletud ja kui Orotava vanalinn nähtud, läksime koju, küpsetasime ja keetsime süüa, istusime kamina ette sooja ja pidasime vihmapüha. Meil vedas ja sadu kestis vahelduva eduga mitu päeva, niiet saime vihmas ja udus ka mägedes käia. Vedas sellepärast, et pilve sees on loodus omamoodi müstiline ja udu lisab loodusele nüansse, mida päikse käes kunagi ei koge.






Aga pilvede kohal on alati päike! Ja iga kord on see üleminek väga efektne, oled vihmas ja tuules ning vaid mõnikümmend meetrit kõrgemale tõusnud, on korraga taevas selge ja sinine ning päike paisab helgelt.

Tenerife I

Päiksepaiste ja soojus on nüüd taas Eestimaise rõske külmusega vahetatud ja esimene töönädalgi seljataga. Meie reis ML'ga algas ühel jaanuarikuu õhtul sõiduga Tallinna, kust lendasime varahommikul Copenhagen'sse ja peale paaritunnist vahet edasi Tenerifele Sur (Reina Sofia) lennuväljale. Kuna me alustasime vara, siis jõudsime kohale pärastlõunasel ajal, mis on igati mõistlik variant :) Mingit kindlat transporti meil lennujaamast meie esimesse ööbimiskohta El Medanos ei olnud, niiet kõigepealt leidsime bussi, mis viis meid poolele teele ja edasi läksime .. hääletades :)

El Medano't tutvustatakse turismi-infos igal pool kui lohe- ja purjelaudurite lemmikpaika, meil olid seekord aga natuke teistsugused plaanid. Kuna Tenerife on looduslikult väga mitmekesine - põhja- ja lõunaosa on totaalselt erineva loodusega, siis ainult esimesed kaks päeva olime poolkõrbelise lõuna-osa rannikul. Teistel päevadel püüdsime läbi käia võimalikult erinevaid paiku: Teno poolsaare järsud mäed, Anaga loorberimetsad, El Teide vulkaan ning seda ümbritsev platoo ja kaldeera; natuke püüdsime jätkata ka Eestist alguse saanud huvi "mõisate ja kirikute" vastu, sest ka Kanaaridel on väga põnev (koloniaal)ajalugu.




Medanos käisime risti põiki läbi matkaraja Montaña Roja'le (hisp.k. Punane mägi). Punane on see mägi sellepärast, et sisaldab palju raua ühendeid, mis õhuniiskuse käes oksüdeeruvad. Üleminek oli kusjuures väga terav, mäge ümbritsesid kollakat tooni kivistunud liivaluided (liivakivid, aga genees on erinev meie Devoni liivakividest). Natuke sai veel rannikul ringi käidud, krabisid taga aetud ja lainetega võidu joostud, aga esimesed matkapäevad möödus kiiresti ja juba asusimegi teele põhja poole, kus asus meie maa-maja.

Kuna ilm kippus olema vihmane, siis võtsime endale vaba õhtu, et kodus ennast sisse seada ja süüa teha. Aga juba järgmisel hommikul läksime Icod'ist Teno poolsaarele Mascasse. Masca küla on Tenerifel päris tuntud, sellega käib kaasas ka väike mereröövlilugu, et siis kui olid veel purjekad, ei viinud sinna ühtegi teed ja piraadid ei käinud seda küla kunagi rüüstamas; muidu oli see rannikualadel paratamatu. Nüüd aga saab igaüks sinna vaatama minna ja meie läksime kaa. Siiski oli meie plaan läbida hoopis matkarada Masca küla kohal, mis kulgeb mööda pea püstloodis nõlvadega mäeahelikku. Rada on keskmise pikkusega (10km edasi-tagasi), aga tehniliselt kerge (füüsilist pingutamist ikka nõuab;), kuid väga põnev oma järskude nõlvade ja ootamatute vaadetega.


Masca küla mägede vahel, meie tee viis üle vasakul oleva kõige kõrgema mäe tipu (1034m).

Teele jäi ameerika agaave (Agave americana), mis olid pikad õied välja ajanud. Agaav õitseb vaid korra elus umbes 10 aasta vanusena ja siis sureb.




Tipu lähedal läks rada eriti mõnusaks. Taustal all paistab Masca. Tipu taga aga oli tükike lauget terrassnõlva, mis oli värskest rohust ereroheline ja millel õitsesid põõsaste vahel erinevad õistaimed. Nende lillede vahel kividel oli hea süüa, vaadata merd ja mäenõlvu. Päike vajus tasapisi horisondi poole, hakkas saabuma õhtu.