Kuvatud on postitused sildiga Chile. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Chile. Kuva kõik postitused

teisipäev, 20. detsember 2011

Chuquicamata

Chuquicamatas asub maailma suurim avatud vasemaagi kaevandus - 5km pikk, 3km lai ja ligi 1km sügav. Kaevandusse iseseisvalt juurde ei pääse, kuid kaevandusfirma omanik Codelco (mis kuulub riigile) korraldab sinna ekskursioone. Kuna ma juba San Pedro kandis liikusin, registreerisin ennast ekskursioonile ning võtsin Calamas käiguks ühe päeva aega, et seda mammutit vaadata.

Lugu sai alguse 1915 aasta paiku, kui Tšiilis leidus küll palju töökäsi, kuid tehnoloogiat maagi kaevandamiseks ning töötlemiseks neil endal veel mitte, ning kogu äri anti rikastele ameerika investoritele. Ameeriklased seadsid siia tootmise sisse ja majutasid töölised koos peredega Chuquicamata nimelisse kaevanduslinna. See oli autonoomne keskus oma elektijaama, vee, koolide, haiglate ja kõige muu mõeldavaga. Omal-ajal elas seal umbes 25000 inimest, kuid halvenevate keskkonnatingimuste ja ettenähtud normide ületamise tõttu koliti 2002 aastaks inimsed lähedalasuvasse Calama´sse ja kogu asula konserveeriti.

Vasemaagi riiklik tähtsus on sedavõrd suur, et 1969-1971 natsionaliseeriti välisinvestorite omanduses olevad vasetööstused, sealhulgas Chuquicamata, ja see on riigi majanduse üks alustalasid. Kogu maailma vasemaagi varudest peitub Tšiili maapõues hinnanguliselt 24% ning selle lõppemist niipea karta ei ole. Selliseid võimalusi arvestades on loomulik, et ka suur osa tšiillastest on üht või teist pidi mäetööstusega seotud, mis on kindel leib. Tänapäeva tööstus vajab toorainet aina rohkem ning see võimaldab ka järjest enam kaevandada ja müüa. Põhiline klient on teadagi Hiina.




teisipäev, 13. detsember 2011

Salar de Atacama

Õhtul peale Valle de la Luna´st väljumist oli üsna paras aeg laagrisse sättimiseks. Rahvusparkides see üldiselt lubatud ei ole ja nii ma sõitsin natuke rahvuspargist kaugemale ja otsisin sobivat kohta. Kõrb on siin üsna tühi, kuid San Pedrost lõuna poole on ka üksikuid puid ja ühe pisut suurema salu (viis puud:) ma endale välja vaatasingi. Tegemist oli väga hea laagriplatsiga, kus puud pakuvad päikse eest varju ja liivadüünid ning mõned puhmad varjavad teel möödasõitjate eest.

Olles väsinud nii bussisõidust kui päevasest ratta-jalgsimatkast, ma millegagi ei kiirustanud. Õhtu möödus vaikselt chillides, telki üles pannes, teed ja riisi keetes ning mägede panoraami vaadates. Taevas oli täiskuu.

Hommikul jätkasin samas tempos ilmse tagamõttega sel päeval mitte kuhugi jõuda. Ega ei pea ju. Veetsin vaikselt kõrbes aega, lugesin raamatut, vaatasin mägesid ja kõrbe, survet liikuma hakkamiseks ma ei tundnud. Temperatuur oli puudevilus väga mõnus, ei liiga kuum ega külm. Juua ja süüa jätkus. Õhtul käisin ennast pisut liigutamas ja sõitsin rattaga San Pedrost läbi põja poole Valle de la Muerte kohale, kust avaneb kogu orule hea vaade ning seejärel vaikselt tagasi koju. Õhtuti päiseloojangu ajal tõuseb alati ka tuul, mis võib olla väga tugev (nagu avamerel), kuid minu tee viis soodsalt külg- ja taganttuulega koduni.

Järgmisel päeval tuli ratas tagasi viia ja seetõttu sõitsin kohe hommikul San Pedrosse. Esmaspäevase Chuquicamata kavandustuurini oli kaks päeva vaba aega ja ma otsustasin ennast niikauaks San Pedros kusagil hostelis sisse seada. Kõigepealt püüdsin minna sellesse hostelisse, mille internetis olin järgi vaadanud, kuid ma ei suutnudki seda leida. Kaardi järgi oli justkui õige koht, aga hostelit polnud. Santiagos olles läksime MLiga ühe korra sellega alt, et hostelworldi kaardil märgitud hosteli askoht ja hosteli tegelik aadress ei läinud kokku, tundub et seekord oli samuti tegemist vale asukohaga. Ega see polnud hetkel ka kuigi oluline ja jäin niisama linna keskväljakule hommikut veetma.

Kuigi oli laupäev, tantsisid kohalikud indiaanlased modernsetes rahvarõivastes trummide ja trompetite saatel oma indiaanitantsu ning kogu see paraad liikus varsti ära kirikusse jumalateenistusele. Peale jumalateenistust aga algas tants veel hoogsamalt ning näis jutustavat mingisugust pikemat lugu inimestevahelistest dialoogidest, ratsutamisest, tulistamisest ja kõri läbilõikamisest, mida illustreeriti paugutajate ja muu pürotehnikaga. Tantsijad mängisid oma lugu väsimatult ja katkematult rohkem kui tund aega, enne kui ikka tantsides väljakult eemale linna ääre poole liikusid - nagu Eesti teatetantsu Tšiili analoog.


Kui rahvamassid hajusid, oli lihtne sattude tuurikorraldajate märklauaks. Suure seljakotiga tegevusetule turistile saab ju kindlasti midagi müüa, st ma tahtsin öelda, et ta vajab ilmselgelt abi :) Minuga juttu teinud mees pidas odavat hostelit, kuid asukoht oli linnasüdamest kaugel ja isegi avalikku internetti polnud, seega ma polnud huvitatud. Kõva töö käis ka tuuride müümisega, toon näiteid (euro vahetuskurss on umbes 1eur = 650-680 peesot): Valle de la Luna - 8000, Lago Cejar ja Tebinquinche - 12 000, Geysers Del Tatio - 18 000, Salar de Tara - 48 000. Üldiselt ma kuulan inimesed ikkagi ära ja räägin nendele kaasa, isegi kui pole plaanis midagi osta. Ka seekord tasus see ennast ära. Müüdavaid tuure vaadates jäi silma Laguna Cejar ja Tebinquinche, mis asuvad San Pedrost umbes 20 kuni 40 km kaugusel - paras päevane teekond jalgrattaga, ja soolajärved olid üks sihtkoht, mida ma kindlasti tahtsin Atacamas näha. Tuure ma ei võtnud, kuid panin järgmiseks hommikuks kella 8´ks rattarendis ratta kinni ning leidsin endale ka igati hea ja odava hosteli bussijaamast paarsada meetrit eemal.

Hommikul pakkisin end kokku ja asusin kõrbe suunas teele. Valisin parema, kuid umbes 10km pikema tee esimeste järvedeni, milleks kulus kaks tundi. Järved asuvad Salar de Atacama soolakul ning väidetavalt on neis soolasisaldus isegi kõrgem kui Surnumeres. Laguna Cejaris on lubatud ka ujuda, kuid tänu kõrgele soolasisaldusele hõljud lihtsalt veepinnal ringi ilma liigutamata. Teised kõrvalolevad järved on flamingode kaitseks ainult vaatamiseks.








Peale lõunat järvede ääres otsustasin veel 15 km edasi sõita Laguna Tebinquinche äärde. Lõuna suunas sõites muutus kõrb järjest tühjemaks ning kadusid viimasedki puhmad. Tee tundub seal otsatu, kuni hakkab paistma soolast valge järve pind. Järve põhjapoolne osa on taimi täis kasvanud ning puhmastes söövad metsistunud eeslid, lõunaosas on aga kuni kaldani ulatuvad soolakud ja järvest välja kasvavad soolakristallide kuhjad. Soolajärve ja kõrbe atmosfäär olid midagi sootuks uut ja teistsugust, mida poleks osanud isegi oodata ning äraminekuga viivitasin viimase võimaluseni. Õhtuks aga oli vaja jõuda tagasi linna ning valmistuda vaikselt maailma suurima avatud vasekaevandusega tutvumiseks. Tagasi sõites pakkus väikest leevendust keset kõrbe tee ääres olnud ümmargune järv, millest ei saanud loomulikult ilma ujumata mööduda.

















esmaspäev, 12. detsember 2011

Kõrbeteed

Peale ML tagasip88rdumist Eestisse novembri l6pus j2in veel n2dalaks Santiagosse oma asju klaarima, kuid kokkuv6ttes ei ole ikka muud lahendust, kui tulla Eestisse uut passi tegema. Kunagi...

Niisiis lykkasin selle teema m22ramatuks ajaks edasi, pakkisin asjad ja ostsin bussipileti Calama'sse, et sealt San Pedro de Atacamasse s6ita. Tur-Bus'il k2ib ka otseliin, kuid piletid on kallid ja valisin odavama variandi eraldi piletite ja ymberistumisega Calamas. Santiagost San Pedro'sse s6idab buss rohkem kui 24 tundi, vahemaa on umbes sama suur kui Tartust Budapesti...

San Pedrosse j6udsin p2ev hiljem kella 11 paiku 88sel omamata suuremat ettkujutust, mis kohaga on tegemist. Igaks juhuks olin varem v2lja otsinud ka yhe odavama hosteli, kus v6iks peatuda, kuid kohale j6udes selgus, et bussijaam asub kohe linna servas ja seet8tt jalutasin linnast m88da kuivanud j6es2ngi pisut eemale ning leidsin hea telkimiskoha!

San Pedro de Atacama linnakeses elab umbes 2000 inimest ja selle ajalugu ulatub koloniaalaja algusesse. Sellest ajast p2rineb n2iteks linnasydames asuv ilus savist ehitatud kirik. Savist v6i t2psemalt savi ja 6lgede v6i muu orgaanilise sidusaine segust (ingl.k. Adobe) on siin yldiselt ka k6ik muud hooned, muuhulgas kaasaegsed. Kuna vihma ju sisuliselt ei saja, pole probleemi, et vesi katuse minema viiks.

Linnasyda koosneb pea eranditult turismilt kasu l6ikavatest asutustest - kohalikud turismikorraldajad (neid on siin kymneid ja kymneid), suveniiripoed, stiilsed kohvikud ja baarid, hostelid ja hotellid jne. Tsiili kohta tuleks 2ra m2rkida ka seda, et turism on siin v2ga h2sti korraldatud - see t2hendab, et raha kysimist juhuse hooleks ei j2eta. Teenuseid on palju, aga k6ik maksab. N2iteks on k6ik rahvuspargid ja muud looduslikud vaatamisv22rsused, mille vastu inimesed huvi yles n2itavad, tasulised. Tee v6i raja peal on "infopunkt", kus seletatakse k6ik lahti, mida vaadata, kuhu minna, kaua aega kulub jne., maksta saab sealsamas (hinnad on erinevad, k6ikudes 2000-4000 peeso vahel, mida seni n2inud olen, kuid l6unas on ka tunduvalt kallimaid parke, nt Torres del Paine). Yhest kyljest ma saan sellest l2henemisest aru ja turismi peabki korraldama, et peale turistide lahkumist kord s2iliks (Eestit kylastatavate turistide hulk on ikka v2ga v2ike v6rreldes nende massidega, kes Tsiilis ringi liiguvad), kuid teisalt on tegemist puht-kapitalistliku l2henemisega, kus k6ik v2hegi v22rtuslik (ja ka pseudo-v22rtuslik) pannakse raha teenima.

San Pedrost m6nekymne kuni saja kilomeetri raadiuses on vaadata palju, arvestades linna asukohta ja ymberkaudset loodust, niiet ma tegin endale v2iksema valiku. Rentisin endale jalgratta esialgu kaheks 88p2evaks umbm22rase sooviga linnast eemale s6ita ning k6rbega veidi sygavamat tutvust teha, kuna p6hilised huviv22rsused asuvad linnast eemal ning jalgsi nendeni ei j6uaks.

Peale ratta rentimist v6tsin suuna linna l2hedal asuvasse orgu Valle de la Luna. Esialgu see v2ga eriline ei tundunud, kuna olen varem k2inud nii k6rbes kui m2gedes, kuid siin andis kohale isikup2ra m2gede ja oru tekkelugu. Org ise asub m2eahelikus Cordillera de la Sal, mis on tekkinud kunagise j2rve p6hja settinud mineraalidest ning sooladest. Aja jooksul on nii vesi kui tuul maastiku ymber kujundanud ja andnud ilme, nagu seda t2na n2ha v6ib.






kolmapäev, 30. november 2011

Púcon

Peale Valparaisost naasmist oli meil p6him6tteliselt kaks valikut - kas minna p6hja poole v6i l6una poole. P6hja pool oleks sihtkohaks San Pedro de Atacama ja l6unas Púcon. Ise-enesest pole valikute tegemine ka just liiga kerge, kuna Tsiili on ikkagi v2ga suur (pikk) maa ning vaatamist v22rt kohti palju.

Kuna ML'il polnud enam tagasiminekuni kaua j22nud ja kaotasime aega ka minu koti varguse t6ttu, valisime l2hema sihtkoha ehk Puconi. L2hem t2hendab siiski 800 kilomeetrit, kuid hea on selle juures see, et saab kasutada 88busse - 8htul istud bussi peale ning hommikul astud sihtkohas bussist v2lja. Vedavaks bussifirmaks osutus yks suurematest - Condor bus - ja liinile pandud buss oli nii mugav, et magasime s6na otseses m6ttes terve tee.

Bussis6idu erip2radest. Piletit bussi sisenedes ette n2itama ei pea - kui buss on s6itma hakanud, siis reisisaatja kogub ise piletikontsud kokku ja misiganes p6hjusel kirjutatakse yles ka iga inimese nimi, passi number, telefon ja sihtkoht. Sihtkohast ma saan aru, aga ylej22nud andmete kogumine tundub olevat mingi turvalisuse n6ue. Turvalisusest r22ikides - p6hja poole s6ites on alates kolmandast regioonist maanteel politsei kontrollpunktid, kus kohustuslikus korras k6ik rekkad ja bussid peavad ennast registreerima. Mille jaoks, j22b v2hemalt mulle praegu m6istatuseks. Kuulduste j2rgi toimub teise regiooni sisenedes ka juba inimeste passikontroll (nagu piiripunkt riigi sees), see on siis l2henedes Peruule. V6imalik, et siin on teadagi-mis-liiki kuritegevus aktuaalne, mida siis yritatakse v2lja juurida. Minu jaoks t2hendab see seda, et kolmandast regioonist edasi ma ei p22se, kuna koos kotiga l2ks ka pass...

Pucon asub Araucania regioonis (IX), mis on nime saanud siinsetel aladel kunagi laialdaselt levinud Araukaaria metsade j2rgi. Puconi l2hedal on kaks suuremat riiklikku rahvusparki Huerquehue ja Villarica ning era-algatuslikult loodud El Cañi reservaat. Seega v2ga hea alguspunkt p2evaste matkade tegemiseks, kuna populaarsematesse kohtadesse l2heb ka yhistransport. Kolme p2eva jooksul j6udsime teha kaks pikemat jalgsimatka Huerquehue ja El Cañi parkidesse ja mingi ettekujutus siinsest tyypilisest metsakooslusest t2itsa tekkis. P6hiliseks puuliigiks on madalamal m2gedes l8unap88k kohaliku nimega Coigüe (Nothofagus dombeyi) ja alustaimestikuks on tihe bambusev6sa, k6rgemale m2gedesse j6udes lisandub puurindesse ka araukaaria, mis on m2nni kauge sugulane.






Meie kylastuse ajal on k6rgemal m2gedes veel t2ielik kevad, v6rreldav aprilli kuuga Eestis. Metsa all on palju lund, kohati rohkem kui meetri paksuselt ning heitlehised puud hiirek6rvus v6i alles pungades. Madalamal on muidugi soojakraade rohkem, sisalikud v6tavad puutyvedel p2ikest ning lilled 6itsevad.




Puconist vaid "kiviviske" kaugusel asub yks Tsiili aktiivsetest vulkaanidest - Villarica. Viimati purskas Villarica alles k2esoleval aastal, praegu on rahulikum periood, kuid kraatris on siiski vedel laava, niiet m2gi "suitseb" pidevalt ning 88siti on n2ha suitsult v6i pilvedelt tagasipeegelduvat punast kuma. Matkaraja algusesse ei saa muidu, kui oma s6iduvahendiga (ca 20km linnast), niisiis piirdusime ainult vaatega :)


Valparaiso

Peale yhte puhkusep2eva Santiagos s6itime nyyd juba koos ML'ga 120km edasi mere 22rde Valparaíso'sse. See on huvitav linn, kus esmapilgul torkavad silma m2en6lvu katvad v2rvilised majad, seinu katvate graffitite rohkus ja funikul88rid, mis yhendavad mere22rset ning m2en6lval asuvaid linnaosasid.

Buss paneb meid maha paar kilomeetrit hostelist eemal, niiet teeme v2ikse jalutusk2igu m88da Puedro Montti t2navat hostelini. Siinsete linnadega on yldiselt v2ga lihtne, sest t2navanimed on igas linnas umbes samasugused ja korduvad ning j22vad h2sti meelde. Peamiselt on need nimetatud Tsiili ajaloos t2htsate inimeste j2rgi. N6uka ajal oli meil ka vist nii.

Hostel Casa Limon Verde asub m2ekyljel, vanalinna piirkonnas. Piirkond ise ei tundu just v2ga turvaline, ilmselt paljuski t2nu pisut r22mas majadele ning seinu katvatele joonistustele - p6him6tteliselt on siinkandis k6ik seinad pilte t2is maalitud; aga sellega muidugi harjub. Hostelis siiski n2idatakse linna piirkondi, mis on populaarsemad ja yhtlasi ka samas k6rval asuvat linnaosa, kus on k6rge kuritegevus ja kuhu ei soovitata 88sel minna. Linnat2navatel, mis labyrindina majade vahel kulgeb, sattusime tahtmatult sinna ysna l2hedale, kuid patrullpolitseinikud, kes s6itsid raudv6retatud klaasidega dziibis, palusid meil tagasi ohutumasse piirkonda p88rduda. Kyllalt turvalisest P6hja-Euroopa v2ikelinnast tulnuna ikka ei adu p2ris h2sti L6una-Ameerika eluolu. Ja Tsiilit peetakse L-Am k6ige turvalisemaks riigiks. Muidugi tuleb 2ra nimetada, et turvalisus on reeglina just linnade teema ja maapiirkonnad on tunduvalt ohutumad ja s6bralikumad, kus (v2idetavalt) ka lukustamata autodesse sisse ei tungita ning asjad pysivad yldiselt seal, kuhu need on j2etud.

Jalutame linnas majade vahel, proovime 2ra ligi 100 aasta vanused funikul88rid, mis siiani inimesi yles-alla s6idutavad ja k2ime meretoitu s88mas.


laupäev, 26. november 2011

Santiago de Chile

Santiagosse j6udes v6tab mind vastu soojalaine. Kuigi p2eval on nii 30+ kraadi sooja, on siin Tsiili m6istes varakevad. Palju kuumemaks kyll ei tohiks minna, kuid puud on 6ites ja just lehte l2inud v6i minemas. Kuna suvel siin ei saja kohe mitte yldse, siis kuivab ilma kastmata k6ik.

Santiago on L6una-Ameerikas yks t2htsamaid linnu, olles piirkonna finants- ja 2rikeskus. Seda on n2ha ka linnapildis, kus kerkivad moodsad pilvel6hkujad v6i siis arenevas infrastruktuuris. Siin on ka t2itsa korralik metroo, mida j2tkuvalt edasi ehitatakse ja t2iendatakse. Ja seda on tunda ka hindadest, mis on Eestiga v6rreldes yldjoontes samad, kohati ka k6rgemad. Muidu nagu suurlinn ikka - tihe liiklus, majade vahel sagivad inimesed, k6rghooned, sudu. T6si, Bellavista rajoonis, kus mina elan, on valdavalt yhe-kahekordsed vanalinna hooned ilusate v2rviliste fassaadide ja joonistustega. Linnast saab hea vaate yhest kahest linnas asuvast m2ekynkast: Cerro Santa Lucía v6i Cerro San Cristóbal.

Tsiili keskosa loodus tundub v2ga kodune, euroopap2rane, ja millegi erilisega ei raba. See on nagu segu Itaaliast ja Hispaaniast. Inimesed on samuti kyllalt euroopalikud ja nii ei saagi millestki aru, et asun teisel kontinendil. Aga seda tuleb siis uurida :)