Naabritel külas

Majandusruumi mõttes on Baltimaad vaadeldavad tervikuna - meil on ühisturg toiduainetööstuses, naftatööstuses, ehituses jne. Aga ikkagi ei tea minuealised meie kunagistest "koduvabariikidest" suurt midagi, sinna satutakse harva - Riias on ehk enamus ikka käinud. Tegelikult on Eestil-Lätil-Leedul suuri sarnasusi, aga ka suuri erinevusi. Põnev on avastada mõlemaid - äratundmisrõõm, milles on siiski alati midagi uut. Satun Lätti-Leetu vähemalt paar korda aastas erinevatel põhjustel. Piki trassi sõidan ainult siis, kui eesmärk on kusagil kaugemal, kui aga aega on rohkem, siis keeran meeleldi suurtelt teedelt kõrvale ja vaatan elu väikestes külades kruusateede ääres.

Gauja rahvuspark (917,45 km²) on Läti üks ilusamaid piirkondi. Kes on käinud Kolgata paadimatkadel, see muidugi teab juba isegi, kui vahva on teha ühis-kaugushüppeid Koiva järskudel ja liivastel nõlvadel, teha jõekaldal sauna ja käia paatidega ligipääsmatute liivakivipaljandite ääres :) Lätlased panustavad ka ise kõvasti turismile, infopunkte on palju ja suuremates turismikohtades on ka välja ehitatud keskused - väiksemad võivad olla ilusad palkmajad, Siguldas asub see aga kenas ajaloolises majas. 

Zvartes liivakivi paljandid Amata jõe ääres. Loodusraja külastus on tasuline: 1 LVL (adult).

Ligatne lähedal asub Elistvere loomapargile analoogne park. Ca 4,5 km ringi peal on aedikud loomadega: karud, ilvesed, punahirved, mets-sead, kassikakud, piisonid, hundid jne. Rada on küllaltki huvitav, kulgedes üha üles-alla kuusemetsa all. Teele jääb korralik palkides vaatetorn (22m), millelt näeb silmapiirini ulatuvat metsa ümber-ringi :) Raja külastus maksab täiskasvanule 2,5 LVL.

Sigulda on Lätimaa Viljandi, kuigi Viljandi sõpruslinn Lätis on hoopis Valmiera :) Sigulda linnus on ehitatud umbes samal ajal, kui Viljandiski, ainult et "lossimäed" on palju suuremad - Gauja jõe org on küllalt sügav. Ka kirik näeb välja sarnane Viljandi Jaani kirikuga. Üsna kindlasti aga ei kasva Viljandis "kepikesi" :P

Ka Leedust läbi sõites jääb suurte magistraalide äärde põnevaid kohti. Šiauliaist ~10 km põhja pool asub Ristimägi. Minumeelest on tegu järjekordse müstifikatsiooniga, ilma milleta oleks maailm lihtsalt palju vaesem. Nagu ka see, et paljudel kirikutel ja kabelitel näeb "All Seeing Eye" sümbolit.

Teistmoodi elu

Kuna juba eelmisest postitusest selgus, et ma sõidan Renault-iga ja olen seega seiklusjanuline isik, siis nii see tõepoolest ka on - aprillikuu keskel lendasime neljakesi Marokosse. Et asja mitte lihtsaks teha (=igavaks), lendasime Marsruudil Tln-Cph-Lgw-Marrakech Menara, seejärel peale 3päevast Marrakechis viibimist võtsime auto ja liikusime üle Kõrg-Atlase Merzougani Alzeeria piiri lähedal, sealt edasi põhja Tangieri. Vahepeale mahtus ka 3,5 päevane mägimatk. Marokost lahkusime hoopiski laevaga liinil Tangier-Algericas, koju lendasime Gibraltarilt (Gbr-Lgw-Bru-Tln).

Menara lennujaam Marrakechis on pisike. Reisijad astuvad lennukist välja otse lannuväljale ja jalutavad pisut eemale lennujaama ooteruumides olevasse passikontrolli. Ootesaal on mõnusalt avar ja valgusküllane. Lennujaamast saab linna bussi või taksoga, mis ootavad kohe lennujaama ees. Bussisõit linna maksab 20dirhamit/in.

Paljukiidetud Marrakechi turg (Souk) Mediinas on vaatamist väärt. Siin töötab endiselt "Gildi" süsteem, niiet parkalid, sepad, puusepad, pottsepad jne on kõik omaette piirkondades kõrvuti. Esialgu muidugi tundub kõik väga põnev ja palju tundub olevat käsitööd, siis tegelikult on olukord pisut teine. Müügil on palju MassProduction kaupa (nt keraamika, tekstiil, paljud ehted), mida võib osta ükskõik kuskohast Marokos. Tundus, et susse valmistasid nad ikka ka kohapeal, mõni kvaliteetsemalt, teine lohakamalt.

Omaette teema on kõikjal (k.a. 1..1,5m laiustel tänavatel mediinas) ringikihutavad rollud. Sõitsid kõik: poisid ja tüdrukud, noored ja vanad. Seoses sellega on tekkinud arvestatav järelturg taastatud osadele ja arvukad töökojad. Kõigele vaatamata olid muidugi enamus neist suht rondid :P

Tee ida suunas läheb üle Kõrg-Atlase mägede. Läänepoolsel tasandikul on ilusad rohelised nisupõllud, vahele trehvab oliivipuid.

Teelolles näeb tegelikult palju. Näeb ka seda, kuidas kohalikud elanikud elavad ja liiguvad, missuguste autodega sõidavad, millist kaupa veavad ja - üldsegi mitte väheoluline - kuidas!? Minumeelest on see üks ühiskonna vabaduse baromeetritest, mille kaudu saab mõõta, kui suur vabadus on indiviidile antud teha asju omal moel ja viisil. Mõelda oma peaga, olgugi et näha oli ka väga rumalaid lahendusi. Vabadus olla ka rumal... Igatahes on Maroko inimesed kindlasti vabamad kui eestlased :)

Mäed jagavad Maroko tinglikult pooleks. Ka etnilises mõttes, sest mägirahvas on berberid, oma keelte ja kultuuriga. Ühelt poolt lahked ja jutukat, aga teisalt ka väga ärivaistuga. Ilmselgelt on turism palju põlisväärtuseid rikkunud, sest see on kerge rahateenimise allikas. Väga lahkelt ollakse valmis sind kuhugi ja kellegi juurde juhatama, kes pakub sobivat teenust kas giidimise, majutuse või suvalise stuffi ostmiseks. Ilma häbenemata aga sirutatakse jutu lõpuks käsi ja küsitakse thank-you-money. Tore oli tegelikult näha, et mägedesse läänelik tsivilisatsioonimudel veel suurt jõudnud ei olnud. Väiksed lapsed käisid karjas ja ajasid vitsakesega enda ees lehmi, karjused viisid kitsekarjad päevaks kõrgele mägedesse ja õhtul pöörduti tagasi. Elu käis siin ikka looduse rütmis, kus kellal polnud suuremat tähtsust, vaid jälgiti päikse kulgu.

/Ibrahim teed kallamas/Orus, mäenõlval on berberi küla Imlil/teeline.../Tachedirt on küla ligi 2400m kõrgusel/

Tee kurule Tiz Tachedirt (3200m). Karjused liikusid loomadega iga päev üles pea-aegu kuruni, kus veel taimi kasvas ja õhtul mindi tagasi külasse.

Mägedest ida pool algab kõrb. Õhk on kuiv ja kevadel parajalt soe - 35 kraadi tundub sama talutav nagu meil Eestis 25 kraadi. Mägedes olevaid mände või oliivipuid siin ei ole, kuid orgudes jõe ääres (jah, keset liivast tasandikku võib voolata madalaid jõgesid, mis saavad toitu mägedes sadanud lumest või vihmast) kasvavad datli-palmid ja mõnel pool on ka nisupõlde. Vanasti käis sel alal vilgas kaubandus ja inimesed elasid ainult kogukonnas, külades, millest on tänaseni säilinud tuhandeid kindluslinnasid - kasbahhe. Kuulsaimad neist on Ait Ben Haddou ja Ouarzazates olev kasbah Taorit, esimeses neist elab ka inimesi veel, teine on sisuliselt muuseum. Loomulikult oldi nii lahked, et Ait Ben Haddous kutsus üks asunik oma elamist vaatama, ette näidati põhilised eluruumid ja urkad - lastel seal igav ei hakka - ning kõige lõpuks ei unustatud ka "visiiditasu" küsida.

/Ait Ben haddou/Mägede vahele jääb tasandik - Dades valley/tee ida suunas.../

Päris Alzeeria piiri ääres on ka tükike liivakõrbe, mõõtmetega umbes 8x20 kilomeetrit, mille nimeks on Erg Chebbi. Düünide külje-alla on rajatud ka linnake, Merzouga. Kuid loodus-seadused kehtisid sealgi ja turistipõuast räsitud kohalikud ärihaid olid siin kõige agressiivsemad, mida me kogu Maroko reisil nägime (no välja arvata Tangeri tänavalapsed). Oma kaamelireisi ja ööbimine kõrbes mahamüümiseks ei pidanud berber paljuks ka poolenisti auto-aknast sisse ronida, küsimusi küsida ja kinnitada, et see on just see asi, mida me kõige rohkem vajame. yeah, right. Väga läbinähtavalt põimiti jutusse fraase ja viidi vestlust edasi teemal "Where are you from? Spain, Poland?", Euroopa kaart oli neil kõigil igatahes selge, parimad müügimehed Jemaa El Fna´l teadsid isegi mõnda eestikeelset sõna! Merzougast 4-5 km põhjapoole leidus siiski ka privaatsust, mida me tegelikult tol hetkel sealt otsisime.

/Liivakõrbes on värvid puhtad, monotoonsed ja minimalistlikud./

Kesk-Atlase mäed on oma ilmelt jällegi erinevad, kui Kõrg-Atlas. Mulle meenutasid need kõige rohkem (mida mina näinud olen) Põhja-Norra mägesid, kus monoliitseid kaljusid ei olegi, vaid need on ühed suured "kivihunnikud". Kõrg-Atlas oli aga justkui Kõrg-Tatrate Suurem Vend.

Marokoga jätsime hüvasti Tangeris ning "purjetasime" üle mere Hispaaniasse, et seejärel gibraltarilt lennukile astuda.

Ukraina

Küsisime Evgenilt, et kuidas neile praegune gaasikriis tunda annab. Napisõnaliselt kinnitas ta, et tuba on soe, gaasipliit töötab ja esialgu pole häda kedagi. Aga (Ukraina) rahvas ei saavat aru võimu poliitilistest mängudest. Kõlab kuidagi tuttavalt, kas pole? Huvitav oleks näha, milline on riik, kus rahval tõepoolest valitsusele etteheiteid ei ole :) Tailased armastavad väga oma kuningat - kuningas on hea! Jaapanlased armastavad väga oma keisrit - keiser on hea! Aga valitsus ei paista kuidagi hakkama saavat. Võim kuidagi korrumpeerub ja mandub ise-enesest ja seda igal pool. Või on see inimene, kes korrumpeerub, kui anda talle võim.

Ikka on neid, kes siis nõuavad muutust. Kui Mussolini pidas esimesest ilmasõjast räsitud ja kaoses Itaalias kõnesid, vaimustus sellest kogu rahvas. Just temal tundusid olema õiged lahendused ja ideed, kuidas Itaaliat edasi viia. Aastaid hiljem poos seesama rahvas ta üles. Küllap ka asja eest.

Eile astus ametisse U.S.A. 44s president. Kõik on õnnelikud. Kõigi lootused on kõrgele tõstetud - tema kindlasti toob riigi raskustest välja ja taastab usa maine. Aga kuni ükski visioon pole tegudeks tehtud, kehtib vaba valiku printsiip. Möödub 4 aastat... Milline on siis Maailm? Mida arvavad inimesed temast siis? Saame näha.

Ditjatki, Ukraina, Jan. 2009

Tšernobõli niipea ei pääse. Kunagi otsustas keegi sinna ehitada Tuumajaama, aga see lendas 1986ndal aastal õhku. Lähialadelt viidi ära 350 000 inimest. Tuhanded surid vahetu kiirguse tagajärjel, kümned tuhanded pikkamööda. Tuumajaama sarkofaag laguneb. Väravad on endiselt kinni ja miilitsad passivad ees. Polnud tuju nendega juttu puhuda, niiet läksime Kiievisse tagasi. Paistis päike, õhk oli värske, puhus kerge tuul. Ilus oli. Illusioon?

Kiev

Kiievis raha liigub. Kui Riias tundub kõige tavalisem auto olema Porche Cayanne, siis siin võitlevad esikoha pärast Porche ja Infinity. Liiklus on kusjuures suht normaalne, nagu Tallinnaski, ainult et sõiduridasid on rohkem, autosid kaa. Neid püüavad miilitsad, mida on siin palju, passivad tihti kusagil tee ääres ja jälgivad. Reeglina oli mõni auto ikka kinni peetud, kuigi ma pole päris kindel, mille eest. Liiklusmärgid neile ei meeldi, kiiruspiirangu märgid eriti - saa siis aru kuidas sõita võib. Linnalegendi järgi on tavaline, et miilitsal on oma 40ne märk pagasnikus kaasas, mis "vajalikus" kohas teele tõstetakse. Kes kiiremini sõidab, saab trahvi. Teed on siiski halvad ja väga halvad. Kiievis elab ca 2,7 miljonit inimest. Kuigi linnapildis on näha paljude kõrghoonete ehitust, on paljud projektid külmutatud. Eht sovietlikus stiilis ehitatakse siiani kortermajade gruppe, kõik 30ne kordsed. Ja kala meeldib neile samuti püüda, nagu meilgi.

Seda suurt 102 meetrist kuju, mis kaugelt paistab, hüütakse kohalikus kõnepruugis "Baba Moskva"-ks ja kohalikele ei meeldi ta üldse. Esialgu plaaniti see veel kõrgem, aga siis oleks ta tulnud kõrgem kui Kiievi kloostri torn ja nii tehti babale lühem mõõk kätte. Ukrainas on ka nt rajoonide ja linnade sildid suured ja uhked mürakad. No nagu meil Järvamaa Tln-tartu maantee ääres, aga veel suuremad ja värvilisemad. Bussipeatused olid neil hästi vahvad, paistis nagu värvilistest keraamilistest plaatidest tehtud piltide ja mustritega. Tundus aga, et praegusel ajal sellest enam suurt ei hoolita.