On the Road Again IV

Brisbane'st lahkusime pimedas ja sõitsime Warwicku suunas kuni Fossiferni rest areani. Hommikul vara teekond jätkus ja esimese peatuse tegime kurul, kus Cumberland Highway läheb üle Main Range mäestiku. Kohe maantee kõrvalt algavad matkarajad, kus sai kõnnitud paar tundi ja seejärel Warwick'usse edasi sõidetud.

Grass trees, Main Range NP.

Tee Warwickusse sorgopõldude vahel.

Tee Warwickusse kulges mägedevahelises orus ja oli väga mõnus sõita, vahel keerasime põhimaanteelt ka väiksematele teedel ja sõitsime nende kaudu linna. Ülejäänud päeva ja õhtu kondasime linnas, tegime pargis   grilli ja päris õhtul tegime plaani järgmisel päeval sõita läbi linna ümbruse tourist drive'id - Settles route, Sunflower route, Cedar route ja käia Queen Mary koske vaatamas.

Queen Mary Falls.

Stanthorpe ja Granit Belt'i veinipiirkond jääb samuti Sydney poole sõites tee äärde. Tegemist ei ole väga vana ega kuulsa veinipiirkonnaga ja veel paarkümmend aastat tagasi siit väga head toodangut ei leidnud, kvaliteedi paranedes on tänapäevaks juba mõningane tunnustus saavutatud. Huvi pärast astusime nii mõnessegi veinikeldrisse sisse, vaatasime viinamarjaistandusi ja käisime kohalikes juustuvabrikutes erinevaid sorte proovimas.

The Summit Winery - Shiraz.

Meie jaoks piirkonna kõige olulisem vaatamisväärsus jäi aga NSW piiri äärde - Girraween'i rahvuspark. Paljudes kohtades siin mägedes paljanduvad suured monoliitsed kaljud, sadu meetreid pikad. Ulurut teavad ilmselt kõik, siin on selle graniidist suuremad vennad. Suurim ja kuulsaim selline mägi jääb teiselepoole QLD piiri, Bald Rock NP'i, aga meie sealoleku ajal oli NP kahjuks suletud helikopteri manöövrite pärast. Ka Girraweeni ei saanud me minna kohe esimesel päeval pärast Stanthorpe'st tulekut, sest juba öösel hakkas küllalt tugevasti sadama ja sadu kestis järgmise õhtuni. Vihmaga mägedesse minna pole mõtet, seega ootasime selginemist ja järgmisel hommikul vara olime matkaradade alguspunktis kohal. Kokku päeva jooksul käidud 20 kilomeetriga läbisime kõik olulisemad rajad ja mäetipud - Castle Rock, Mt Norman (kõrgeim mägi Girraween'is), Turtle Rock & Sfinx ja Pyramid koos Granite Arch'iga. Päris palju käimist oli suure kaldega kaljude peal ja vihmaga oleksid need rajad tõepoolest väga libedad, st läbimatud. Castle Rock ja Mt Norman olid väga ilusad kohad, kuid Pyramidi taolist "vau" efekti ei tekitanud.

Castle Rock.

Castle Rock'i tipus.

Mt Normani tipus.

Turtle Rock tipust vaade Sfinx'ile.

Läheneme Pyramid'ile.

Tõusul Pyramid'i tippu. Sadu meetreid  mööda järsku monoliitset graniitseina.

Pyramid'i tipus, taustal Second Pyramid.

Vaade Pyramid'i tipust.


Pyramid.

Pärast Girraweeni matkapäeva ja Bald Rocki piirkonnas ringivaatamist sõitsime ära Armidale'sse. Hommikupoolikul linnapealt tagasi auto juurde tulles köitis esimesena tähelepanu auto esiotsa alla kogunenud loik - jahutusvedelik. Kiirelt ülevaadates selgus ka lihtne tõsiasi, et nõrgalt pingutatud klambri tõttu oli lekkima hakanud üks radiaatori voolikutest, seega pingutasin ainult klambrid (meenus küll, et auto ostmise eel oli neil parasjagu uute voolikute paigaldus käsil), valasin uut jahutusvedelikku peale ja lootsin, et muus tõepoolest viga ei ole. Otsustasin autot edaspidi tihedamini kontrollida, seda enam, et plokikaane ümbrus oli natuke õlisem kui oleks võinud.

Enne Sydney poole minekut oli plaanis teha veel paar kõrvalpõiget, niisiis võtsime esiteks suuna hoopis Coffs Harbour'i poole ja lõpetasime päeva Dangar Falls'i kämpingus Oxley Wild Rivers NP's. Õhtul pärast Dangar falls'i matkaradasid sai meeldivaks vahelduseks teha lõket, mis näiteks Queenslandis oli enamsti keelatud ja ka lõkkepuud ning vesi olid laagriplatsil kättesaadavad. Neljanda nädala õhtu mööduski õdusa lõkke saatel. Läbitud on 5444 kilomeetrit.

Austraalia sipelgasiil - Echidna.

On the Road Again III

Glass House Mountains, Mt Tibrogargan.

Kümmekond kilomeetrit enne Bundabergi on overnight rest area, kus veetsime öö ja järgmisel hommikul läksime linnapeale kondama, et see (kuri)kuulus backpackerite tööpiirkond üle vaadata. Linn osutus võrdlemisi räsituks ja jaanuarilõpu tormi Oswald põhjustatud üleujutuste tagajärgedega tegeletakse tõenäoliselt veel ka järgmine aasta - jõeäärses pargis ümbervajunud puude vahel külitasid kümned purjekad ja jahid ning kaldapiiretest ja kindlustustest olid alles varemed. Esialgu ei õnnestunud ka leida supermarketit, mis oleks avatud olnud - kolm suurimat keskust olid tähtajatult remondis, sest veekahjud olid sedavõrd suured.

Katastroofiturismist küllastunud sõitsime järgmisel päeval ära lõunapoole Sunshine Coast'i randasid ja linnasid vaatama. Käisimegi alustuseks Tewantin'i NP mäel lookoutis ja seejärel juba Noosa Heads'i rahvuspargi matkaradadel Coastal Track ja Tangelwood Track, õhtul ujumas. Vesi oli väga mõnus, kuid lained suured ja hoovus päris tugev, niiet tuli olla tähelepanelik, et kaldast eemale ei triivi - iga laine tiris avamere poole. Noosa jättis väga ilusa mulje, mis oli üsna ootuspärane arvestades tema kuurortlinna kuulsust. Ööbima saime kuhugi Bruce Highway äärsesse overnight rest areasse ja järgmise päeva olime Caloundra, Mooloolaba ja Maroochydore piirkonnas linnas ja rannas, õhtul sõitsime ära sisemaale Yandina lähedale.

Caloundra rannik.

Eestimaine vaade sooservale.

Banksia.

Yandina suurimaks elamuseks sai Buderim'i ingveritehase külastus, kus giiditud tuuriga sai näha tootmistšehhi ja kuulda, kuidas ja milleks siin ingverit kasutatakse. Samavõrd huvitav ja ilus oli tee Yandina'st Mapletoni ja Montvillesse, mis millegipärast seostus Inglise idülli ja väikeste küladega Euroopa Alpides.

Ingver laagerdumas. Vedelikust saab siirupit ja kuivainest snäkki.

Kõige oodatumaks jäi siiski Glass House Mountains. Nägime neid horisondil mitmel korral varem, kui läksime Noosa Heads'i või käisime Mary Cairncross'i reservaadis (tegemist on kunagi siinseid mägesid katnud vihmametsa säilinud fragmendiga praeguste põldude, istanduste ja karjamaade asemel).  Ühel varahommikul olimegi mägedeks valmis ja käisime  päeva jooksul neist kahe tipus. Parima 360 kraadise vaate saime Mt Ngungun'i tipust (253m), kuid kõige huvitavam oli ikkagi Mt Tibrogargan (364m), mille tippu viiv rada oli lõiguti kaljuronimine. 

Vaade Mary Cairncross'i reservaadist.

Mt Ngungun'i tipus.

Mt Ngungun'i tipus.

Vaade Mt Ngungun'i tipust.

Laskumine Mt Tibrogargan'ilt.

Et mitte mööda sirget kiirteed pealinna sõita, valisime kõrvaltee ümber Lake Somerset'i ja jäime samasse kämpasse ka ööbima. Järgmisel vihmasegusel hommikul läbi D'Aguilar rahvuspargi Brisbane'i suunas sõites ei andnud suurlinna lähedus endast enne märku, kui tõepoolest linnapiiri ületasime. Käänuline tee läbi Mt Nebo vihmametsa oli ennast igati õigustanud.

Lake Somerset.

Läbi vihmametsa D'Aguilar NP.

Brisbane'i jäime vaid üheks pikaks päevaks, et hankida tarvilikku matkavarustust ja öelda head aega meiega koos farmis töötanud naabritüdrukutele, kes siin ülikoolis käivad. Suurlinnas alati probleeme tekitava parkimisele leidsin hea lahenduse, jättes auto juba tuttavasse Fortitude Valley'sse elamupiirkonda - uskumatul kombel on seal sisuliselt kesklinna piirkonnas tervelt üks tänav tasuta parkimisega (tavaliselt lubatakse 2 kuni 4 tundi) ja CBD'sse sõitsime katamaraaniga. 

Kolm nädalat kestnud sõidul Mutchilbast Brisbane'i oleme läbinud 4470km, nüüd edasi sisemaa kaudu Sydney poole!

On the Road Again II

Peaks Down Highway 70, Wolfgang Peak.

Kuna juba Mackay jättis igava tööstuslinna mulje ja tee Rockhamptonisse pidi olema üsna üksluine, siis keerasime pilgud sisemaa poole Peaks Down Highway'le. Sisemaa poole sõites muutub maastik üha laugemaks ja tasasemaks ja mägesid polegi ühtäkki enam näha, mis on väga harjumatu. Vastu hakkavad sõitma ainult rekkad, roadtrain'id, kaevanduste ute'd ja muud džiibid. Poolel teel olev Moranbah ja Dysart on suured kivisöe kaevanduste töölisasulad ja kivisütt veetakse rongitäite kaupa sadamatesse ekspordiks - Jaapan, Hiina ja Korea on kolm suurimat Austraalia kivisöe tarbijat.

Kivisöe rongi veavad kolm vedurit, vagunite lõppu ei olnudki näha.

Öö bensiinijaama kõrval mööda saatnud, sõitsime Clermonti poole edasi, kuni hakkasid paistma monumentaalsed keset tasandikku väljaturritavad mäed - Wolfgang Peak, Peaks Down rahvusparki kuuluvad Gemini Peaks ja Peak Range ahelik. Kuna vahele oli sattunud jälle paar järjestikust sõidupäeva lühemate peatustega, siis ei saanud mägedest mööda minna ilma mõnda tippu võtmata.

Põhi. 
Gemini Peaks silmapiiril.

Lõuna.

Ida. 
Wolfgang Peak.

Pärastlõunal sõitsime edasi Clermonti ja Emeraldi suunas, peatudes ja vaadates teel, kui midagi huvitavat silma hakkas ja ööbides kord kusagil tee ääres või siis põllu servas - kämpades on hinnad parkimis- ja telkimiskoha eest 20-35 dollarit öö, mitte just väga soodne pakkumine.

Puuvillapõld Emeraldi lähistel on koristuseks valmis.

Lake Maraboon. 

Vesi majapidamistele ja Emeraldi ümbruse istanduste ja põldude kastmiseks.

Kui juba Emeraldis olla, siis tahtsime näha ka Sapphire nimelise linna lähedal olevad safiiride kaevandamise piirkonda The Gemfields. Sarnaselt kullapalavikule paeluvad inimesi ka vääriskivid, mida siinse piirkonna ammustest jõesetetest leida võib. Safiiride otsimine kivipurusest mullast on sarnane kulla otsimisele - muld tõstetakse jämedale sõelale, loksutatakse veetünnis üles-alla ja keeratakse sisu tagurpidi kuhugi maha. Kuna safiirid on teistest kividest raskemad, siis need vajuvad vees kõige põhja ja kogunevad keskele. Kui midagi leida on, siis leiab selle hunniku tipust üsna kiiresti üles. Linnas ringi jalutades oli küllalt segadusseajav igasugu siltide rohkus, sest paljudel majapidamistel tundus olevat mingi seos safiiride kaevandamise, töötlemise või müümisega ning galeriisid ja müügisaale kallite vääriskividega oli palju.

Blackdown Tableland.

Paremate matkapiirkondade leidmiseks, mida pärast paari auto- ja linnapäeva kõige rohkem teha tahaks, sõitsime Blackdown Tableland National Park'i. BT osutus väga ilusaks ja heade matkaradadega platooks muidu tasandikul laiuval tööstusmaastiku vahel. Veetsime öö rahvuspargi campsite'is ja järgmise päeva jooksul käisime läbi kõik matkarajad.

BT üllatas oma mitmekesisusega, niiet kõik matkarajad olid millegipoolest üksteisest erinevad ja omapärased. Esimest korda nägime kasvamas jahedamale kliimale iseloomulikke banksiaid, samas platoo servas oli troopilise ilmega kanjon liivaranna, koskede, palmide ja sõnajalapuudega.

Suurem dialemma oli, kas külastada ka Carnarvon'i rahvusparki, mis tähendas umbes 600 kilomeetrise ringi tegemist. Carnarvon'is on üks Austraalia Great Walk'idest, kuid jaanuaritormi kahjustuste tõttu oli rada ikka veel suletud ja peaks piirduma ainult kuni 25km rajalõigu läbimisega. Otsustasime ikkagi minna ja võtta, mis võtta annab, sest teist võimalust ei pruugi enam tulla.

Carnarvon Gorge on umbes 30 km pikk kanjon, suudmealal ligi 300 meetri kõrguste püstloodis seintega. Matkarada, mida mööda me kanjonis ülesvoolu kõndiseme, kulges kord ühel, kord teisel pool jõge - iga kord tuli läbi minna kuni põlvesügavusest veest, jõeületusi oli umbes 20 ühes suunas. Mõnedesse väikestesse kitsastes lõhedes voolavatesse jõeharudesse läksid samuti rajad, kus kasvasid ürgse välimusega sõnajalapuud ja sammal kattis kaljuseina. Pärast päevast jalgsimatka kõndisime järgmisel hommikul veel üles kanjoni servale, enne kui võtsime suuna tagasi ida suunas mere ja Bundabergi peale.

Moss Garden Carnarvon Gorge'is.

Carnarvon Gorge main track.

Üle jõe. Kokku tuli jõge ületada umbes 40 korda..

Sissepääs Amfiteatrisse.

Amfiteater, sissepääs on pildi paremas servas olevast lõhest.

Wards Canyon.

Art Gallery.

Üle jõe 6-7 km ülesvoolu.

Cathedral Cave.

Boowinda Gorge.

Boolimba Bluff lookout.

Nädala meeldejäävaimad kohad olid Peaks Down mäetipud, Blackdown Tablelands ja muidugi Carnarvon. Kokku on kahe nädalaga läbitud 2951 kilomeetrit.