Farmhand

Papaya farmis kippus tööd väheks jääma ja meile anti enam-vähem viisakalt mõista, et oleks aeg lahkuda. Tegime seda ka hea meelega, sest meil tekkis võimalus naaberfarmi tööle minna. Olime raha teenimise võimalust pikalt oodanud, sest kaua sa ikka vabatahtlikuna tööd teed, vaja on ju hoopis reisieelarvet täiendada!

Naaber Anna farmil on Austraalia mõistes üsna auväärne minevik. Itaalia väljarändajate poolt umbes 50 aastat tagasi asutatud talu kena aia ja paljude huvitavate troopiliste puudega. Istandustes kasvatatakse lychee'sid ja mangosid.





Tavaliselt algab lychee hooaeg Põhja-Queenslandis novembri esimesel-teisel nädalal ja mangod novembri viimasel nädalal, käesoleval aastal kipuvad viljad tavalisest nädal-kaks hiljem valmima. Praeguseks on lycheede korjamine käinud kaks nädalat ning mangodele tehakse proovikorjamist, suurem mango-korjamine algab Mareeba ümbruses sel aastal 3-10. detsembrist.

Meil vedas, et olime õigel ajal õiges kohas ja saime kohe hooaja alguses tööle, sest olukord tööturul tundub olevat üsna palju kehvem 3-4 aasta tagusest ajast, kui töökätest oli pigem puudus. Anna, farmi omanik, rääkis, et veel paar aastat tagasi olid backpackerid Mutchilbas täiesti tundmatu nähtus - neid lihtsalt ei käinud siin ja tööle võeti kohalikke. Praegu aga helistatakse palju ja aeg-ajalt tulevad backpackerid ka farmi kohale tööd küsima. Mida aga pole, on töö. Tõsi, lisaks tihedale konkurentsile on ka aastad väga erinevad, sest kui eelmine aasta pakiti siin farmis ~20 000 kasti mangosid, siis kaks aastat tagasi vaid ... 230. Käesoleval aastal peaks saak tulema 10 000 kasti ringis.

Seega võime olla rahul, et oleme teist nädalat täiskohaga tööl olnud, lycheesid korjanud ja pakkinud ning muid väiksemaid töid teinud. Igapäevaselt piirdub liikumine farmi istanduste ja hommikuse jooksuringiga, aga et tööpäevad on pikad, siis aega igavust tunda küll ei ole.

Mareeba

Tullys oldud kaks nädalat tundus olevat piisav aeg selles piirkonnas ja seetõttu otsustasime oktoobri lõpus tagasi põhja poole liikuda. Kahepäevane peatus juba koduseks saanud Cairnsis asjade ajamiseks ning seejärel võtsime ette bussisõidu Mareebasse!

Mareeba asub Great Dividing Range mäeahelikust läänepool Atherton Tablelands platool, tee üle mägede platoole on täis serpentiine ning mäekülge katab tihe vihmamets. Suurem osa vihmast sajabki mägede idaküljel, mägedest läänepoole muutub kliima kiiresti kuivemaks ja loodus kiduramaks. Bussireisjatena ei olnud meil võimalus vaheapeatust teha Kurandas, aga see-eest oli võimalus käia nädalavahetusel Davies Creek'i kose ääres puhkamas. Nagu ikka, saab huvitavatesse kohtadesse ainult autoga, aga selle sõidu tegid meile võimalikuks Julia ja Nathan, kelle juures oleme wwoofimas. 

Viimased kaks-ja-pool nädalat siin farmis oleme tegelenud papayade korjamise, pakkimise ja mango-avokaado-papaia (paw paw) istanduste kastmissüsteemi hooldusega ning istutamisega. Töö ise-enesest on lihtne ja õnneks piisavalt vaheldusrikas, niiet ühtegi ülesannet ei pea üle kolme tunni järjest tegema, kuigi tööpäevad venivad mõnikord 10-11 tunni pikkusteks. Enamasti on siiski tööd vähem ja pärast pikki päevi oleme saanud ka vaba päeva puhkuseks.

Viimastel päevadel on hakanud taevasse järjest enam pilvi tekkima, kuni üle-eile hommikul tuli viimaks ka esimene kerge seenevihm. Kuiv aasta-aeg hakkab lõppema ja algamas on vihmahooaeg.

Täna varahommikul sai hommikukohvi kõrvale jälgida täielikku päiksevarjutust. Parima vaate küll segasid ära pilved, kuid valguse muutumist sai ikka kogeda. Päris kummaline tunne oli, kui hämardus silmnähtavalt, kuni oli pea-aegu täiesti pime ning siis läks sama kiiresti jälle valgeks.

Cairns - Tully

Byron Bays veedetud kahe nädala jooksul kujunes välja kindel plaan enne vihmahooaja algust ikkagi võimalikult kaugele põhja poole minna ja siis suve edenedes idarannikut pidi aeglaselt tagasi lõunasse liikuda. Otsustasime Cairnsi kasuks, kuna sinna on lihtne minna ja see piirkond on looduslikult väga huvitav. Mitte vähemtähtis pole ka fakt, et novembrist hakkavad paljud troopilised viljad valmima ja see annab võimaluse leida tööd, mis tuleb reisieelarvele ainult kasuks.

Et natuke ette valmistada ja Cairnsi kandis kindel koht leida, kuhu minna ja mitte hostelisse tiksuma jääda, peatusime mõned päevad veel Brisbanes. Brisbanes viibimise ajal leidsin aga wwoofi foorumist nii ajaliselt kui asukohalt sobiva võimaluse Tullys, mistõttu polnud vaja pikalt pead murda ja ma helistasin ning leppisin meie tuleku kokku. Kuna kõik justkui sobis, siis uue nädala algusest pidi meie tööks saama puuviljade töötlemine ja kuivatamine.

Tullysse on kõige lihtsam minna läbi Cairnsi lennates või kui on pikemalt aega, siis autoga (olulised märksõnad shared ride ja relocation). Nii rong kui buss on siin nii kallid ja ebaefektiivsed, et pole eriti tõsiseltvõetavad. Kuna Cairns asub Queenslandi osariigi põhjaosas, umbes 1800km Brisbanest, ostsimegi lennupiletid ja juba järgmisel õhtul maandusime troopilises Cairnsis. Kaks päeva sai nautida Vaikse ookeani vaateid, ilusat jahisadamat ja turistidest pungil linna, siis aga sõitsime kokkulepitud ajaks Tullysse.

Tully on tuntud kui kõige sademeterohkem piirkond Austraalias - keskmiselt sajab siin rohkem kui 4000mm vihma aastas, kuid rekord on pea-aegu 8000mm, mida tähistab ka linna sissesõidu juures oleva bussijaama kõrval asuv „kummik“. Sellise sademete hulgaga kaasnevad loomulikult üleujutused ja mõnikord on inimesed nädalaid oma kodudes kinni, nagu näiteks meid majutanud perekond eelmise aasta alguses. Teiseks on Tully Austraalia kõige olulisem ja väidetavalt lõunapoolkera suurim banaanikasvatuse piirkond (ideaalne kliima), siit piirkonnast tulevad näiteks kogu Woolworthi keti banaanid, aga loomulikult on ka palju teisi tegijaid. 

Wwoofi kohaks osutus väike majapidamine mägedevahelises orus 20km Tullyst sisemaa poole. Vaated olid küll väga kenad, kuid töö ise oli üksluine ja toimus konditsioneeritud ruumides, mis üle 30 kraadiste temperatuuride juures oli pigem plussiks. Tüüpiline tööpäev algas 7:30 ja esimeseks tegevuseks oli eelmisel päeval kuivama pandud puuviljade kokkupakkimine või tihendamine, et uutele ruumi teha, ning jätkus seejärel värske kraami töötlemisega. Kell 9:30 ja 12:30 olid pooletunnised pausid ning tööpäev lõppes 14:30. Kõige huvitavamaks osutus minu jaoks ananasside koorimine ja lõikumine, teise koha said banaanid, kolmanda õunad ja kõige hullemaks tööks oli kindlasti maasikate puhastamine. Aga see-eest sai nii värskeid kui kuivatatud vilja sisuliselt piiramatult süüa, suurim menu oli arbuusidel ja banaanidel.

Kauemaks kui nädala ei kannatanud seda tööd sellegi poolest teha, sest puuviljade kuivatamise ja töötlemise tehnoloogia oli nähtud ning vaba aja sisustamiseks võimalusi nappis. Seetõttu helistasin läbi wwoofi raamatus huvipakkuvaid kontakte ning ühe pealtnäha hea farmi leidsingi. Eks natuke hakkas optimism wwoofimise suhtes langema, kuna viimane kogemus oli midagi muud, kui kuulutus oleks lubanud – farmi tegelik tegevusala ei vastanud absoluutselt nende enda profiilis kirjeldatule, samas Tully tundus veel piisavalt huvitav piirkond, et siia piirkonda veel üheks nädalaks pidama jääda.

Uueks kohaks osutus Murray jõe kaldal asuv mahe-banaanide kasvatamisega tegelev farm, kuhu jäime samuti etteplaneeritult nädalaks ajaks. Seekord töötasime õues, nii banaani-istanduses kui kõrvitsapõllul. Kuumadel päevadel oli see küllalt raske ja väsitav, kuid kella 6:30st tööpäeva alustades sai vähemalt esimese tunni ilma otsese päiksepaisteta töötada – siis tõusis päike mägede tagant kõrgemale. Banaanid olid siin istanduses noored, kuna 2011 aasta alguses toimunud 5nda kategooria troopilise tormi Yasi tsenter läks just üle Tully piirkonna ja enamus banaanisaagist hävis.

Tully on ka suhkruroo kasvatuse piirkond ja siin asub rafineerimistehas. Et tegelikult suhkru tootmisest me suurt midagi ei teadnud, kasutasime veel juhust ja saime kaks päeva enne hooaja lõppu käia tehases ekskursioonil. Kogu protsessi ja tootmises kasutatavaid masinaid, mõned aastast 1965, teised jälle uuemad, ja tehnilisi lahendusi oli huvitav näha. Tootmisprotsess on muidugi efektiivne ja suhkruroost kuni toorsuhkru valmimiseni kulub kõigest 8 tundi. Kogu toodang aga eksporditakse ja tehas ise kuulub loomulikult juba mõnda aega hiinlastele.

Broken Head Road Coffee

Kuna ma pole eriti tihe postitaja, siis teeksin meeldetuletuseks väikse kokkuvõtte, kuhumaale see reisimine jõudis. Oli aasta 2011, kui sai tehtud Austraalia viisa, kuid marsruut lõunamandrile pidi minema hoopiski mitte kõige otsemat teed pidi, vaid alustuseks hoopis Lõuna-Ameerikasse. Tööl sai kõigiga hüvasti jäetud ja veel kord kõike head meenutatud ja novembri keskel oligi minek. Aga läks hoopis nii, et Austraalia asemel tuli aasta lõpuks tagasi Eestisse tulla, põigata läbi Iisraelist, elada üle veelkordne töölt lahkumise pidu, ja alles seejärel, pea-aegu aasta hiljem, sain jala viiendal kontinendil maha panna. Rahulolu oli suur, võite ise ette kujutada. Tagantjärgi on huvitav mõelda, milline kadalipp tuli läbida aastataguse aussi reisile pileteid ostes või Roomas tühistatud lendu oodates. Seda enam, et viimased kuu aega on läinud liiga hästi, et seda lihtsalt vedamiseks nimetada. Ju siis pidi nii olema.

"Austraalisse working holiday'le tulla on tegelikult lihtne", võiks öelda igaüks, kes on siin juba olnud ja kogu protsessi läbi teinud. Eks tegelikult ongi, kui teha kõige õiges järjekorras ja mitte olulisi asju unustada. Näiteks tasub alustada kohaliku telefoninumbri tegemisest - seda läheb kohe vaja, kui avada pangakontot või ennast maksumaksjana registreerida. Esimesel kahel päeval saigi kõik taotlused sisse anda ja edasi oli tarvis lihtsalt oodata, kuni paberid postiga koju tulevad. Jah, kirjapaber on siin endiselt väärtuslik ja vahest ka ainus dokument. Meid aitas kohaliku aadressi saamisega hädast välja väga lahe couchsurfer Yvonne, kelle juures peatusime esimesed viis päeva, enamik inimesi laseb need kirjad tõenäoliselt hostelisse saata.

Reis algas Brisbanes't. Kangaroo point'ilt (kõrge kallas jõe ääres) avaneb hea vaade jõele ja linnale, õhtuks tulevad linnatulesid vaatama ja liha grillima ka kohalikud. Teine hea võimalus linna näha on vaadata linna jõe pealt, kus toimib regulaarne laevaliiklus. CityCat'i kasutavad päris paljud kohalikud, nagu iga teist ühistransporti.

TFN'i ja pangakaarti oodates tasub linnas aega parajaks tehes käia nii Mt. Cootha botaanika-aias kui Lone Pine Koala Sanctuary's. Koaalasid saab seal nii näha kui katsuda, kes huvi peaks tundma, samuti näeb suurt hulka teisi Austraaliale iseloomulikke loomi nagu kängurud, erinevad sisalikud või linnud.

Pärast pangakaardi ja  Tax File Number'i (TFN) saabumist võis Brisbanest lahkuda ja viimased kaks nädalat oleme olnud Byron Bay lähistel Nev'i ja Chrisi kohvi-istanduses. Oma kasvatatud, puhastatud, röstitud ja jahvatatud kohvi müüvad nad ainult teeotsas olevast müügipunktist Broken Head Road Coffee kaubamärgi all. Müügileti juures kedagi valvamas ei ole, vaid iga ostja paneb õige summa rahakarpi. Niisugune kaubandus pole väga tavaline ka Austraalias, kuid Broken Head Road on just selle poolest tuntud ja eriline.

Nii meie töö kui lisatöö on kohvi korjamine, mis on ehk isegi kõige ajamahukam osa kohvi tootmisahelas. Hilisem kestadest puhastamine, kuivatamine ja röstimine on tehtavad palju väiksema vaevaga, kuna seda kõike on võimalik teha juba masinatega. Tegelikult korjatakse kohvi ka masinatega, kuid paljud eelistavad siiani käsitsi korjamist, sest kohv ei valmi üheaegselt ja kohvipõõsastes elab hulk putukaid ja loomi, kelled masin valimatult kohviga segamine kokku kogub.

Esimese nädala tegime wwooferina lihtsalt vabatahtliku töö normi täis (25 tundi nädalas, nädalavahetus vaba) ning ülejäänud aeg kulus puhkamiseks, rattasõiduks ja ringivaatamiseks. Teise nädala alguses pakkus Nev aga lisatööd ja selle kõrvalt pole aega olnud millegi muuga tegeleda.

Tänutäheks tehtud töö ja kogutud tonnide kohvi eest viis Nev meid täna jalgsimatkale Mount Warning'ule. See asub Aussi mandri kõige idapoolsema poolsaare lähistel ja just selle mäe tipust peaks kõige esimesena päiksetõusu nägema. Mägi ise näeb eemaltvaadates päris raske välja, sest tipp on pea püstloodis seintega, kuid tegelikult on tegemist tehniliselt väga kerge rajaga isegi kõige keerulisemates kohtades. Vaade mäe tipust tasus aga vaeva kuhjaga. Aitäh, Nev!

Iisraeli jalgsimatkal ligikaudu läbitud teekond.

põhja suund on Nord

Uus motohooaeg on sisuliselt alanud, kuid eelminegi aasta on mäletamist väärt. Kuigi alates 2006st aastast olen tahtnud tsikliga pikemale tripile minna, sai see teoks alles eelmise aasta suvel. Sihtkohtadeks kujunesid juhuste ja juhtumuste kokkulangemisel pisut rohkem kui kolme nädala jooksul Põhja-Soome ja Norra teed. Peale tsiklimatka aga muutus minus midagi, niiet juba pooleteise kuu pärast järgnes Gruusia tripp. Epideemia jätkus Tšiilis, siis Iisraelis. Õigupoolest saigi mulle saatuslikuks üks tass Caffe Latte't Kirkeneses kusagil kohvikus. Päikese, jaheda meretuule ja kohvi lõhn ning kajakate kisa lõid sellise erilise tunde, mida toona ei osanud sõnadesse panna. Aga nüüd ma tean, et see sosistas mulle vaikselt "Stop working, start travelling". Sealt saigi kõik alguse.

Austraalia saatkonnast tuli täna vastus, et viisa andmed on uuendatud.

fin

K2isin yhe n2dala veel lisaks p6hja pool algusega Tel Hai'st (INT ametlikust p6hjapoolsest alguspunktist 15km n8. l6unasse) ja l6petasin t2na Israel National Trail' k6ndimise enda jaoks loogilises kohas - Tabori (Mt. Tavor) m2el. Suurem osa rajast sai seega l2bitud, kokku 712 km. P6hja poolne osa on kokkuv6ttes tunduvalt lihtsam, kuigi pingutama peab ikka siin kaa - n2iteks tuleb l2bi minna kogu raja k6ige k6rgemast (1190m) ja k6ige madalamast punktist (-200m) kahe p2eva jooksul. Yks lahe kokkusattumus oli t2na - Tabori m2ele ronides j6udsin j2rgi yhele vanale mehele. Ajasime veits juttu ja tuli v2lja, et ta alustas matka samuti Eilatist ja oli just hostel Shelterisse j6udnud, kui meie kolmekesi minema hakkasime. Me olime tal h2sti meeles:) Tundub, et otsad jooksevad ilusti kokku ja v6ib rahuga Iisraelist lahkuda.