Tenerife II

Meil õnnestus käia sellises turistilõksus nagu Loro Parque, mis jagab koos El Teidega esimest kohta Tenerife turismiatraktsioonidest. Hoolimata sellest, et Loro pargil (tegemist on looma-aiaga) on ikka väga totakas logo ja seal tehakse kõvasti show'd (esinemised treenitud mõõkvaalade, delfiinide, hüljeste ja papagoidega), tegutsetakse selle varjus ka päris tõsiste teemadega nagu looduskaitse ja eriti ohustatud papagoiliikide kaitsega. Kõlab veidi vastuoluliselt, aga see kaitse seisneb suuresti ka selles, et püütakse ohustatud liikide isendeid, tuuakse need Tenerifele ja pannakse puuri. Ja nii ongi, kuna selle kaudu on vähamalt mingisugune kontroll nende (liikide) üle olemas; looma-aedade üks olulisemaid teaduslikke funktsioone ongi mitte inimestele loomi näidata vaid tagada liikide püsimajäämine. Looma-aiad püüavad luua võimalikult head tingimused nende hoolealustelt järglaste saamiseks ja populatsiooni suurendamiseks. Kui mingi liigi isendeid on juba rohkem, siis saab neid anda teistele looma-aedadele, samuti vahetatakse neid järglaste saamise eesmärgil sarnaselt tavalisele loomapidamisele ja mõnel juhul viiakse läbi liikide taas-asustamise programme looduslikesse elupaikadesse.

Parafraseerides papagoipargi sloganit, siis "loro pargis on 2000 liiki rohelisi papagoisid". Hiljem nägime küll ka väga kirjusid ja värvilisi, kuid suuremate pargiteede ääres olid enamasti rohelised. Selles mõttes on Loro park paraku ebaõnnestunud, et papagoid said ikka väga vähe publiku tähelepanu võrreldes kõigi muude loomadega.



Papagoidest lahedamad olid pingviinid, keda oli seal 3-4 erinevat liiki




Tenerifel oldud aja sisse jäi ka viis sajupäeva - talvetorm, nagu ka meil läänetuultega ette tuleb. Kõige suurem sajupiirkond oli Anagal, kus toimusid suuremad maalihked, vesi uhus teelt autosid minema või kohati viis minema kogu tee ja sillad. Paljud inimesed jäid kodudesse lõksu ja polnud ei elektrit ega tavatelefone. Meie elasime tormi hästi üle ega saanud suuremat aru midagi. Olime tol päeval, kui kõige suurem sadu oli, La Orotava Ladina-Ameerika ja Hispaania kunsti muuseumis, kui meie juurde tuli üks töötaja ja selgitas, et politsei korraldusel suletakse asutused ja inimestel soovitatakse jääda koju. Jah, sadas küll päris tugevasti ja meie jäime tsentrist veel päris kaugele.

Kui väljas sadas vihma, siis tubades käis pidu...





Käisime linnapeal ringi, kuid pea kõik asutused olid suletud ja kui Orotava vanalinn nähtud, läksime koju, küpsetasime ja keetsime süüa, istusime kamina ette sooja ja pidasime vihmapüha. Meil vedas ja sadu kestis vahelduva eduga mitu päeva, niiet saime vihmas ja udus ka mägedes käia. Vedas sellepärast, et pilve sees on loodus omamoodi müstiline ja udu lisab loodusele nüansse, mida päikse käes kunagi ei koge.






Aga pilvede kohal on alati päike! Ja iga kord on see üleminek väga efektne, oled vihmas ja tuules ning vaid mõnikümmend meetrit kõrgemale tõusnud, on korraga taevas selge ja sinine ning päike paisab helgelt.

Tenerife I

Päiksepaiste ja soojus on nüüd taas Eestimaise rõske külmusega vahetatud ja esimene töönädalgi seljataga. Meie reis ML'ga algas ühel jaanuarikuu õhtul sõiduga Tallinna, kust lendasime varahommikul Copenhagen'sse ja peale paaritunnist vahet edasi Tenerifele Sur (Reina Sofia) lennuväljale. Kuna me alustasime vara, siis jõudsime kohale pärastlõunasel ajal, mis on igati mõistlik variant :) Mingit kindlat transporti meil lennujaamast meie esimesse ööbimiskohta El Medanos ei olnud, niiet kõigepealt leidsime bussi, mis viis meid poolele teele ja edasi läksime .. hääletades :)

El Medano't tutvustatakse turismi-infos igal pool kui lohe- ja purjelaudurite lemmikpaika, meil olid seekord aga natuke teistsugused plaanid. Kuna Tenerife on looduslikult väga mitmekesine - põhja- ja lõunaosa on totaalselt erineva loodusega, siis ainult esimesed kaks päeva olime poolkõrbelise lõuna-osa rannikul. Teistel päevadel püüdsime läbi käia võimalikult erinevaid paiku: Teno poolsaare järsud mäed, Anaga loorberimetsad, El Teide vulkaan ning seda ümbritsev platoo ja kaldeera; natuke püüdsime jätkata ka Eestist alguse saanud huvi "mõisate ja kirikute" vastu, sest ka Kanaaridel on väga põnev (koloniaal)ajalugu.




Medanos käisime risti põiki läbi matkaraja Montaña Roja'le (hisp.k. Punane mägi). Punane on see mägi sellepärast, et sisaldab palju raua ühendeid, mis õhuniiskuse käes oksüdeeruvad. Üleminek oli kusjuures väga terav, mäge ümbritsesid kollakat tooni kivistunud liivaluided (liivakivid, aga genees on erinev meie Devoni liivakividest). Natuke sai veel rannikul ringi käidud, krabisid taga aetud ja lainetega võidu joostud, aga esimesed matkapäevad möödus kiiresti ja juba asusimegi teele põhja poole, kus asus meie maa-maja.

Kuna ilm kippus olema vihmane, siis võtsime endale vaba õhtu, et kodus ennast sisse seada ja süüa teha. Aga juba järgmisel hommikul läksime Icod'ist Teno poolsaarele Mascasse. Masca küla on Tenerifel päris tuntud, sellega käib kaasas ka väike mereröövlilugu, et siis kui olid veel purjekad, ei viinud sinna ühtegi teed ja piraadid ei käinud seda küla kunagi rüüstamas; muidu oli see rannikualadel paratamatu. Nüüd aga saab igaüks sinna vaatama minna ja meie läksime kaa. Siiski oli meie plaan läbida hoopis matkarada Masca küla kohal, mis kulgeb mööda pea püstloodis nõlvadega mäeahelikku. Rada on keskmise pikkusega (10km edasi-tagasi), aga tehniliselt kerge (füüsilist pingutamist ikka nõuab;), kuid väga põnev oma järskude nõlvade ja ootamatute vaadetega.


Masca küla mägede vahel, meie tee viis üle vasakul oleva kõige kõrgema mäe tipu (1034m).

Teele jäi ameerika agaave (Agave americana), mis olid pikad õied välja ajanud. Agaav õitseb vaid korra elus umbes 10 aasta vanusena ja siis sureb.




Tipu lähedal läks rada eriti mõnusaks. Taustal all paistab Masca. Tipu taga aga oli tükike lauget terrassnõlva, mis oli värskest rohust ereroheline ja millel õitsesid põõsaste vahel erinevad õistaimed. Nende lillede vahel kividel oli hea süüa, vaadata merd ja mäenõlvu. Päike vajus tasapisi horisondi poole, hakkas saabuma õhtu.