я живу в пиирисcааре!

я живу в пиирисcааре! - vastas Vassili laia avali naeratusega ning kõmistas naerda, kui küsisin, kus ta elab. Oli laupäeva õhtupoolik, päike rippus veel horisondi kohal ent suured lumepilved matsid ta tihti endasse ja külvasid põldudele hämarikku. Vassiili seisis Laaksaare teeotsas bussipeatuses ja pidas endamisi aru, kuidas saada Tartusse, sest pühapäeva hommikul tahtis ta minna jumalateenistusele Vene õigeusu kirikus, kuid bussid ei käinud ei õhtul ega järgmisel hommikul. Mõtlikult ringi vaadates märkas ta ühtäkki sadama poolt lähenevat rohelist autot ja viipas siis elevusest pisut kohmetunud käega justkui küsides - "Kuhu sa lähed? Kas saad mind aidata!?"

Keerates sadama teelt Mehikoorma poole märkasin korralikult riides meest, kes tagasihoidlikult märku andis. Siin ei olnud vaja mõelda: tõmbasin auto teeäärde ja uurisin, kuhu teeline läheb! Naeru ja noogutustega selgeks teinud, et meil on üks siht, sõitsime koos Tartu poole. "Kas käisid suusatamas?" uurib ta, nähes allalastud istmel suuski ja seletab siis, kuidas sula ajal oli kõik Peipsi jää püdel ning vesi kattis jääd mitmekümne sentimeetri paksuselt! Küll oli siis vaev buraaniga Piirisaarelt Laaksaade tulla! Nüüd aga oli nädalajagu pakast jää taas silunud ning liikuda lausa rõõm! Püüdsin tallegi seletada, kui ilus päev mul suuskadel oli olnud, kuid et ma ei oska hästi vene keelt ja Vassiili ei oska eesti keelt, siis vaikisime varsti kohmetuses. 

Piirisaarel on kaks küla - Piiri ja Saare. Aeg liigub seal omasoodu, mehed panevad võrkusid jää alla ja püüavad sikuskaga august kala. Nagu kirbud järvejääl paistavad sikuskamehed oma ajatusse töösse pühendununa.