Üle Stelvio

Käisime Stelvio rahvuspargis. See piirkond on mulle alati meeldinud, sattusin siia esimest korda 2005 aasta mägimatkal teel Cevedalele (pildil). Siin asuvad mõned Alpide kõrgeimatest tippudest, mägede nõlvadelt laskuvad ussikeeltena liustikud ja lumi katab mägesid kogu suve. Et tookord oli sügis ja praegu on mägedes kevad, on loodus pistut erinev. Lilli on õitsemas palju.

SS300-lt üle Passo di Gavio lähenedes on tee väga müstiline. Eriti praegusel (jaanipäev) kevadisel ajal, kui lund on veel palju ja teed on just avatud. Kevadine lumeminek.

Matkasime jalgsi mööda Valle dell Alpe orgu kuruni ning tõusime seejärel Sobretta'le. Pildil vaade Passo dell Alpe'lt (2463m) Cima di Gavia aheliku edelalosale. Mägedes oli suhteliselt hääletu, aeg-ajalt kostusid Alpi ümiseja kimedad kiljatused hoiatamaks oma teisi sugulasi. Ümisejate urgusid olid kõik rohused mäenõlvad täis, iga sissepääsu ees valvamas üks või paar pruunikas-hall loomake.

Sobretta massiivi (3296m) kõrgemad tipud moodustavad poolkuu kujulise kaare, mille keskel on justkui kraater. Tervet ahelikku polnud meil kahjuks aega läbi käia, kuna pärastlõunal halvenes ilm lumetormi ootuses järsult ja meie kõrgeimaks tipuks jäi Sassa (2806m).

Lumetorm tuligi ja sadu kestis terve öö ning veel järgmise päevagi. Ülevalpool 2500 meetrit sadas ligi 30 cm lund ja kõrgemad kurud muutusid läbipääsmatuks. Läksime ööseks Bormiosse ja tormi väga tugevalt omal nahal kogeda ei saanud, enne kui teel Stelvio (2758m)  kurule. Aga Stelvio oligi suletud, sest tee oli lahti lükatud vaid lõunapoolsest (B0rmio) poolsest küljest, teisel pool kattis teed paks lörtsine lumekiht. Õnneks läheb Stelvio kõrvalt ka teine org Šveitsi, niisiis lahkusime mõneks tunniks Itaaliast, et väikse ümbersõiduga suunduda edasi Dolomiitide poole.