Mägedes käimine on minu jaoks alati erilise tähendusega, kuna see on endasse vaatamise ja õppimise kogemus. Ka sel korral, ronides Pico Viejo (3134m) tippu, andis enda piiride kompamine uue reaalsustunnetuse ja sundis igapäeva elu teise pilguga vaatama. Asusime teel hilisel hommikul või pigem enne-lõunal, astudes teravatel mustjatel laavakividel, mis olid vaid mõnisada aastat vanad. Esialgu kulges tee kilomeetri-paari jagu üsna horisontaalselt üle noore laavavälja, jõudis siis männimetsa varju ja keeras alles seejärel ülesmäge. Matkaraja algus oli ~2000 meetri kõrgusel, ees oli 8 kilomeetri jookusul rohkem kui 1000 meetrit tõusu. Päike paistis põletavalt, kuid õhk oli väga mõnus kerge.
Siis sai aga kitsas teerada jälle täis kive ja vulkaanilist liiva. Tee keris ennast vaikselt mööda seljandikke ülespoole, käies vahel mõne väikse kraatri servamööda, siis aga tõusis mööda pikka ja järsku liivast orgu ülespoole. Need olid raja kõige raskemad osad, kuna jalad vajusid sügavale liiva sisse ja et tee oli järsk, siis iga sammuga vajusime pea-aegu sama kaugele alla tagasi ja edasi ei jõudnud kuigi kiiresti.
Ühel hetkel, kui olime hakanud juba iga paarisaja meetri järel puhkama ja ootama, kuni pulss alla 130ne läheb, hakkas paistma El Teide lumine tipp!
Pico Viejo kraatrile jõudsime pisut hiljem ja sellega oli raskem osa seljataga! Kraatri serval oli mitmesaja meetri laiune täiesti tasane platoo, kus oli mõnus jalgu puhata ja ringi jalutada. Toidulaua sättisime sinnasamasse täitsa kraatri servale vaatega Teidele.
Viimaks sundis loojuv päike meid tagasiteele. Ees ootas veel 8 kilomeetrit, kuid seekord õnneks valdavalt allamäge.
Pico Viejo panoraamfoto ülalt
Pico Viejo panoraamfoto alt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar