Jerusalem, Jerusalem...

Tegime Aradis p2evase puhkepausi, mille j2rel lahkus Mati Euroopasse, mina aga j2tkasin teekonda yksi. Tegin pikad p2evad, kuna ilmateade lubas vihma ja tormi, ning j6udsin kuue p2evaga Jerusalema. Aradis p6hja poole on istutatud palju m2nnimetsa ja kogu loodus on ysna euroopap2rane, v6iks samah2sti olla Slovakkia kui mitte liiga palju detailidesse syveneda. Tasapisi ilmusid p6llud, siis istandused. mets ja rada kulges seal vahel. Jerusalem asub k6rgemal m2gedes keset m2nnimetsasid, mis tundub ka kuidagi ootamatu, ja kui p2ikest ei ole paista, siis on kevadine ilm siin kyllalt jahe. Tegelikult ongi Iisrael hoopis teistsugune, kui ma ette olin kujutanud. Eile 6htul hakkas ka vihma sadama, nagu ilmateade lubas, seega tasus tempo tegemine 2ra. Kokku on nyyd k6nnitud umbes 570km. Tahaks v2ga ka p6hjapoolset osa k2ia, kuid ilmateade lubab p6hja poole tugevat vihma j2rgmiseks 5-6 p2evaks, Jerusalemas on ka lume/l6rtsi v6imalus. Niiet hetkel on lahtine, kuidas ja kus see n2dal olla. M6ned pildid kaa k6rbe l6pust ja kliimav88tme vahetusest kuni Jerusalemani.

INT

11 p'eva k'idud ja 250km seljataga. Puhkame Mizpe Ramonis, homme Aradi poole teele.

Eesti asjad

Kuni jõuludeni veetsin aega Santiagos, aga siis tulin Eestisse passi tegema. Leppisin endaga kokku, et kui saan hea hinnaga piletid, siis tulen juba detsembri lõpuks ja tõepoolest, piletid ma sain. Uue passi tegemine oli lihtne ja mingeid lisapabereid esitama ei pidanud, küll aga oli rohkem tegemist kindlustusega. Lõpuks sai tehtud kulutustest siiski väikse osa kindlustuse kaudu tagasi.

Nüüd on uus pass taskus ja kõikmõeldavad Eesti asjad aetud - umbes nädala pärast on lend Tel Aviv'i. Suurt midagi peale Israel National Trail läbimise seekord plaanis ei ole.

Baños Morales en el Cajón del Maipo

Kaevandusekskursiooni järel Calama bussjaamas oodates tekkis mul väike dialemma, mis saab edasi. San Pedros veedetud nädala jooksul olin jõudnud käia sisuliselt kõigis kohtades, mida siinkandis näha tahtsin ja kuhu oli realistlik minna. Kuigi mul poleks selle vastu midagi, et veel pikemaks jääda, sain nii hea hinnaga piletid tagasi Santiagosse, et otsustasin võimalust kasutada. Esmalt sõitsin ööseks tagasi San Pedrosse, kus olid minu asjad, kuid järgmisel päeval asusin siis teele Santiago suunas. Järjekordselt üle 24 tunni bussis loksuda ei ole muidugi tegevus, mida liiga tihti teha tahaks, kuid tegelikult on see üsnagi mugav viis reisimiseks. Kel on võimalusi rohkem, võtavad tavaliselt santiagost edasi-tagasi lennu Calamasse (umbes kaks tundi üks suund) ja sealt bussiga San Pedrosse (teised ligi kaks tundi sõitu).

Santiagos paar päeva puhanud, võtsin tõsisemalt ette plaani käia ära Santiagost umbes 100 km ida pool Baños Moraleses. See on väike linnake del Maipo orus (samanimelised veinid peaksid eestlastelegi tuttavad olema), kust saab alguse El Morado rahvuspargi matkarada San Francisco liustikuni. Aga tuli välja, et sinna saamine ei ole üldse nii lihtne, kuna info bussiliikluse kohta on ikka väga vastuoluline. Üks ütleb, et ainus võimalus on hommikuse bussiga San Borja bussijaamast, teine et Parque Bustamante peatusest jne. Minu esimene katse paar nädalat tagasi luhtusgi, kui olin küll õigeks ajaks bussipeatusesse jõudnud, aga bussi lihtsalt ei tulnud. Nüüd selgitasin välja enamvähem kindla variandi, et detsembris käib Baños Moralesesse buss  nädalavahetuseti ainult üks kord päevas kell 8:30 Bellavista la Florida bussijaamast.

Sõidan siis järgmisel päeval metrooga kohale, leian peatuse kiirelt üles, aga... teadagi, bussi ei ole. Tuleb välja, et alates 10ndast detsembrist on ajutiselt bussi aegasid tund aega varasemaks tõstetud. Nii lihtsalt ma aga alla ei anna, kui juba olen teele asunud ja saan teada, et mõned bussid sõidavad veel samas suunas ja oleks võimalik saada 30km kaugusele B. Moralesest San Gabrieli. Lahe.

Bussijuht oli kõva rallimees ja sõites igav ei hakanud - ees oli ligi kolme tunni pikkune tee, ja San Gabrielis maha hüpanud, maandusin ootamatult otse karabineeride kontrollpunkti. Siin peavad kõik aru andma, kes nad on, kuhu lähevad, kui kauaks jne. Korraks kõhklesin, ega passi puudumine probleeme ei tekita (isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine on kohustuslik), aga tahtmine kasvõi ID kaardiga proovida oli suurem ja asusin paberied täitma. Õnneks piisaski ainult passi numbrist paberil ja midagi ette näitama ei pidanud. Edasi B. Moralesesse tuli minna hääletades, aga mul vedas ja sain kohe esimese auto peale, kes mu 30km hiljem küla teeotsas maha pani.

Rahvuspargi poole jalutades tabas järgmine negatiivne üllatus. Minu reisiraamat väitis, et üleval mägedes on telkimine lubatud ja ma olin planeerinud jääda kaheks päevaks, kuid siin olid üleval sildid, et kõik on keelatud. Conafi info/piiripunktis läks asi veel karmimaks - kuna mul oli üpriski suur seljakott, siis pargivaht arvas õigesti, et mul kindlasti on seal telk ja käskis kõik magamisasjad maha jätta. Hea küll, vähemalt sai kotti kergemaks teha - päris ilma söögita-joogita ka ei saa, kuna matkarada on edasi-tagasi pikkusega 16km ja tõuseb pea 2500m kõrgusele.

 Aga tegemist oli tõesti ilusa oruga. Taas täielik kevad, õhk täis magusat lillede lõhna ja lindude viisijuppe. Ja rada oli äärmiselt lihtne - järsem tõus oli kohe alguses (umbes 1800m peal on raja algus) ja edasi valdavalt lauge. Eks ilmselt sellepärast on ka rangemad meetmed kasutusele võetud, et tegu on lihtsasti ligipääsetava kohaga ja arvatavasti puhkuste ajal liiguvad siin ikkagi suured massid ringi. Seda reguleeritakse üsna karmilt - pargil on lahtiolekuaeg hommikust õhtul poole 7ni ja väljaspool seda aega ilma loata rahvuspargis olla ei tohi. Veel enam, õhtusel ajal käib üks pargivahtidest hobusega kogu raja läbi ja vaatab, et kõik inimesed ikka tõepoolest lahkuksid ning lisaks sisseregistreerimisele toimub ka kõigi matkajate väljaregistreerimine. Nii ei jäänud ka mul muud üle, kui päeva mägedes veeta ning õhtuks Santiagosse tagasi sõita. Aga väärt ettevõtmine oli.

Chuquicamata

Chuquicamatas asub maailma suurim avatud vasemaagi kaevandus - 5km pikk, 3km lai ja ligi 1km sügav. Kaevandusse iseseisvalt juurde ei pääse, kuid kaevandusfirma omanik Codelco (mis kuulub riigile) korraldab sinna ekskursioone. Kuna ma juba San Pedro kandis liikusin, registreerisin ennast ekskursioonile ning võtsin Calamas käiguks ühe päeva aega, et seda mammutit vaadata.

Lugu sai alguse 1915 aasta paiku, kui Tšiilis leidus küll palju töökäsi, kuid tehnoloogiat maagi kaevandamiseks ning töötlemiseks neil endal veel mitte, ning kogu äri anti rikastele ameerika investoritele. Ameeriklased seadsid siia tootmise sisse ja majutasid töölised koos peredega Chuquicamata nimelisse kaevanduslinna. See oli autonoomne keskus oma elektijaama, vee, koolide, haiglate ja kõige muu mõeldavaga. Omal-ajal elas seal umbes 25000 inimest, kuid halvenevate keskkonnatingimuste ja ettenähtud normide ületamise tõttu koliti 2002 aastaks inimsed lähedalasuvasse Calama´sse ja kogu asula konserveeriti.

Vasemaagi riiklik tähtsus on sedavõrd suur, et 1969-1971 natsionaliseeriti välisinvestorite omanduses olevad vasetööstused, sealhulgas Chuquicamata, ja see on riigi majanduse üks alustalasid. Kogu maailma vasemaagi varudest peitub Tšiili maapõues hinnanguliselt 24% ning selle lõppemist niipea karta ei ole. Selliseid võimalusi arvestades on loomulik, et ka suur osa tšiillastest on üht või teist pidi mäetööstusega seotud, mis on kindel leib. Tänapäeva tööstus vajab toorainet aina rohkem ning see võimaldab ka järjest enam kaevandada ja müüa. Põhiline klient on teadagi Hiina.

Salar de Atacama

Õhtul peale Valle de la Luna´st väljumist oli üsna paras aeg laagrisse sättimiseks. Rahvusparkides see üldiselt lubatud ei ole ja nii ma sõitsin natuke rahvuspargist kaugemale ja otsisin sobivat kohta. Kõrb on siin üsna tühi, kuid San Pedrost lõuna poole on ka üksikuid puid ja ühe pisut suurema salu (viis puud:) ma endale välja vaatasingi. Tegemist oli väga hea laagriplatsiga, kus puud pakuvad päikse eest varju ja liivadüünid ning mõned puhmad varjavad teel möödasõitjate eest.

Olles väsinud nii bussisõidust kui päevasest ratta-jalgsimatkast, ma millegagi ei kiirustanud. Õhtu möödus vaikselt chillides, telki üles pannes, teed ja riisi keetes ning mägede panoraami vaadates. Taevas oli täiskuu.

Hommikul jätkasin samas tempos ilmse tagamõttega sel päeval mitte kuhugi jõuda. Ega ei pea ju. Veetsin vaikselt kõrbes aega, lugesin raamatut, vaatasin mägesid ja kõrbe, survet liikuma hakkamiseks ma ei tundnud. Temperatuur oli puudevilus väga mõnus, ei liiga kuum ega külm. Juua ja süüa jätkus. Õhtul käisin ennast pisut liigutamas ja sõitsin rattaga San Pedrost läbi põja poole Valle de la Muerte kohale, kust avaneb kogu orule hea vaade ning seejärel vaikselt tagasi koju. Õhtuti päiseloojangu ajal tõuseb alati ka tuul, mis võib olla väga tugev (nagu avamerel), kuid minu tee viis soodsalt külg- ja taganttuulega koduni.

Järgmisel päeval tuli ratas tagasi viia ja seetõttu sõitsin kohe hommikul San Pedrosse. Esmaspäevase Chuquicamata kavandustuurini oli kaks päeva vaba aega ja ma otsustasin ennast niikauaks San Pedros kusagil hostelis sisse seada. Kõigepealt püüdsin minna sellesse hostelisse, mille internetis olin järgi vaadanud, kuid ma ei suutnudki seda leida. Kaardi järgi oli justkui õige koht, aga hostelit polnud. Santiagos olles läksime MLiga ühe korra sellega alt, et hostelworldi kaardil märgitud hosteli askoht ja hosteli tegelik aadress ei läinud kokku, tundub et seekord oli samuti tegemist vale asukohaga. Ega see polnud hetkel ka kuigi oluline ja jäin niisama linna keskväljakule hommikut veetma.

Kuigi oli laupäev, tantsisid kohalikud indiaanlased modernsetes rahvarõivastes trummide ja trompetite saatel oma indiaanitantsu ning kogu see paraad liikus varsti ära kirikusse jumalateenistusele. Peale jumalateenistust aga algas tants veel hoogsamalt ning näis jutustavat mingisugust pikemat lugu inimestevahelistest dialoogidest, ratsutamisest, tulistamisest ja kõri läbilõikamisest, mida illustreeriti paugutajate ja muu pürotehnikaga. Tantsijad mängisid oma lugu väsimatult ja katkematult rohkem kui tund aega, enne kui ikka tantsides väljakult eemale linna ääre poole liikusid - nagu Eesti teatetantsu Tšiili analoog.


Kui rahvamassid hajusid, oli lihtne sattude tuurikorraldajate märklauaks. Suure seljakotiga tegevusetule turistile saab ju kindlasti midagi müüa, st ma tahtsin öelda, et ta vajab ilmselgelt abi :) Minuga juttu teinud mees pidas odavat hostelit, kuid asukoht oli linnasüdamest kaugel ja isegi avalikku internetti polnud, seega ma polnud huvitatud. Kõva töö käis ka tuuride müümisega, toon näiteid (euro vahetuskurss on umbes 1eur = 650-680 peesot): Valle de la Luna - 8000, Lago Cejar ja Tebinquinche - 12 000, Geysers Del Tatio - 18 000, Salar de Tara - 48 000. Üldiselt ma kuulan inimesed ikkagi ära ja räägin nendele kaasa, isegi kui pole plaanis midagi osta. Ka seekord tasus see ennast ära. Müüdavaid tuure vaadates jäi silma Laguna Cejar ja Tebinquinche, mis asuvad San Pedrost umbes 20 kuni 40 km kaugusel - paras päevane teekond jalgrattaga, ja soolajärved olid üks sihtkoht, mida ma kindlasti tahtsin Atacamas näha. Tuure ma ei võtnud, kuid panin järgmiseks hommikuks kella 8´ks rattarendis ratta kinni ning leidsin endale ka igati hea ja odava hosteli bussijaamast paarsada meetrit eemal.

Hommikul pakkisin end kokku ja asusin kõrbe suunas teele. Valisin parema, kuid umbes 10km pikema tee esimeste järvedeni, milleks kulus kaks tundi. Järved asuvad Salar de Atacama soolakul ning väidetavalt on neis soolasisaldus isegi kõrgem kui Surnumeres. Laguna Cejaris on lubatud ka ujuda, kuid tänu kõrgele soolasisaldusele hõljud lihtsalt veepinnal ringi ilma liigutamata. Teised kõrvalolevad järved on flamingode kaitseks ainult vaatamiseks.








Peale lõunat järvede ääres otsustasin veel 15 km edasi sõita Laguna Tebinquinche äärde. Lõuna suunas sõites muutus kõrb järjest tühjemaks ning kadusid viimasedki puhmad. Tee tundub seal otsatu, kuni hakkab paistma soolast valge järve pind. Järve põhjapoolne osa on taimi täis kasvanud ning puhmastes söövad metsistunud eeslid, lõunaosas on aga kuni kaldani ulatuvad soolakud ja järvest välja kasvavad soolakristallide kuhjad. Soolajärve ja kõrbe atmosfäär olid midagi sootuks uut ja teistsugust, mida poleks osanud isegi oodata ning äraminekuga viivitasin viimase võimaluseni. Õhtuks aga oli vaja jõuda tagasi linna ning valmistuda vaikselt maailma suurima avatud vasekaevandusega tutvumiseks. Tagasi sõites pakkus väikest leevendust keset kõrbe tee ääres olnud ümmargune järv, millest ei saanud loomulikult ilma ujumata mööduda.

Kõrbeteed

Peale ML tagasip88rdumist Eestisse novembri l6pus j2in veel n2dalaks Santiagosse oma asju klaarima, kuid kokkuv6ttes ei ole ikka muud lahendust, kui tulla Eestisse uut passi tegema. Kunagi...

Niisiis lykkasin selle teema m22ramatuks ajaks edasi, pakkisin asjad ja ostsin bussipileti Calama'sse, et sealt San Pedro de Atacamasse s6ita. Tur-Bus'il k2ib ka otseliin, kuid piletid on kallid ja valisin odavama variandi eraldi piletite ja ymberistumisega Calamas. Santiagost San Pedro'sse s6idab buss rohkem kui 24 tundi, vahemaa on umbes sama suur kui Tartust Budapesti...

San Pedrosse j6udsin p2ev hiljem kella 11 paiku 88sel omamata suuremat ettkujutust, mis kohaga on tegemist. Igaks juhuks olin varem v2lja otsinud ka yhe odavama hosteli, kus v6iks peatuda, kuid kohale j6udes selgus, et bussijaam asub kohe linna servas ja seet8tt jalutasin linnast m88da kuivanud j6es2ngi pisut eemale ning leidsin hea telkimiskoha!

San Pedro de Atacama linnakeses elab umbes 2000 inimest ja selle ajalugu ulatub koloniaalaja algusesse. Sellest ajast p2rineb n2iteks linnasydames asuv ilus savist ehitatud kirik. Savist v6i t2psemalt savi ja 6lgede v6i muu orgaanilise sidusaine segust (ingl.k. Adobe) on siin yldiselt ka k6ik muud hooned, muuhulgas kaasaegsed. Kuna vihma ju sisuliselt ei saja, pole probleemi, et vesi katuse minema viiks.

Linnasyda koosneb pea eranditult turismilt kasu l6ikavatest asutustest - kohalikud turismikorraldajad (neid on siin kymneid ja kymneid), suveniiripoed, stiilsed kohvikud ja baarid, hostelid ja hotellid jne. Tsiili kohta tuleks 2ra m2rkida ka seda, et turism on siin v2ga h2sti korraldatud - see t2hendab, et raha kysimist juhuse hooleks ei j2eta. Teenuseid on palju, aga k6ik maksab. N2iteks on k6ik rahvuspargid ja muud looduslikud vaatamisv22rsused, mille vastu inimesed huvi yles n2itavad, tasulised. Tee v6i raja peal on "infopunkt", kus seletatakse k6ik lahti, mida vaadata, kuhu minna, kaua aega kulub jne., maksta saab sealsamas (hinnad on erinevad, k6ikudes 2000-4000 peeso vahel, mida seni n2inud olen, kuid l6unas on ka tunduvalt kallimaid parke, nt Torres del Paine). Yhest kyljest ma saan sellest l2henemisest aru ja turismi peabki korraldama, et peale turistide lahkumist kord s2iliks (Eestit kylastatavate turistide hulk on ikka v2ga v2ike v6rreldes nende massidega, kes Tsiilis ringi liiguvad), kuid teisalt on tegemist puht-kapitalistliku l2henemisega, kus k6ik v2hegi v22rtuslik (ja ka pseudo-v22rtuslik) pannakse raha teenima.

San Pedrost m6nekymne kuni saja kilomeetri raadiuses on vaadata palju, arvestades linna asukohta ja ymberkaudset loodust, niiet ma tegin endale v2iksema valiku. Rentisin endale jalgratta esialgu kaheks 88p2evaks umbm22rase sooviga linnast eemale s6ita ning k6rbega veidi sygavamat tutvust teha, kuna p6hilised huviv22rsused asuvad linnast eemal ning jalgsi nendeni ei j6uaks.

Peale ratta rentimist v6tsin suuna linna l2hedal asuvasse orgu Valle de la Luna. Esialgu see v2ga eriline ei tundunud, kuna olen varem k2inud nii k6rbes kui m2gedes, kuid siin andis kohale isikup2ra m2gede ja oru tekkelugu. Org ise asub m2eahelikus Cordillera de la Sal, mis on tekkinud kunagise j2rve p6hja settinud mineraalidest ning sooladest. Aja jooksul on nii vesi kui tuul maastiku ymber kujundanud ja andnud ilme, nagu seda t2na n2ha v6ib.