Santiagos paar päeva puhanud, võtsin tõsisemalt ette plaani käia ära Santiagost umbes 100 km ida pool Baños Moraleses. See on väike linnake del Maipo orus (samanimelised veinid peaksid eestlastelegi tuttavad olema), kust saab alguse El Morado rahvuspargi matkarada San Francisco liustikuni. Aga tuli välja, et sinna saamine ei ole üldse nii lihtne, kuna info bussiliikluse kohta on ikka väga vastuoluline. Üks ütleb, et ainus võimalus on hommikuse bussiga San Borja bussijaamast, teine et Parque Bustamante peatusest jne. Minu esimene katse paar nädalat tagasi luhtusgi, kui olin küll õigeks ajaks bussipeatusesse jõudnud, aga bussi lihtsalt ei tulnud. Nüüd selgitasin välja enamvähem kindla variandi, et detsembris käib Baños Moralesesse buss nädalavahetuseti ainult üks kord päevas kell 8:30 Bellavista la Florida bussijaamast.
Sõidan siis järgmisel päeval metrooga kohale, leian peatuse kiirelt üles, aga... teadagi, bussi ei ole. Tuleb välja, et alates 10ndast detsembrist on ajutiselt bussi aegasid tund aega varasemaks tõstetud. Nii lihtsalt ma aga alla ei anna, kui juba olen teele asunud ja saan teada, et mõned bussid sõidavad veel samas suunas ja oleks võimalik saada 30km kaugusele B. Moralesest San Gabrieli. Lahe.
Bussijuht oli kõva rallimees ja sõites igav ei hakanud - ees oli ligi kolme tunni pikkune tee, ja San Gabrielis maha hüpanud, maandusin ootamatult otse karabineeride kontrollpunkti. Siin peavad kõik aru andma, kes nad on, kuhu lähevad, kui kauaks jne. Korraks kõhklesin, ega passi puudumine probleeme ei tekita (isikut tõendava dokumendi kaasaskandmine on kohustuslik), aga tahtmine kasvõi ID kaardiga proovida oli suurem ja asusin paberied täitma. Õnneks piisaski ainult passi numbrist paberil ja midagi ette näitama ei pidanud. Edasi B. Moralesesse tuli minna hääletades, aga mul vedas ja sain kohe esimese auto peale, kes mu 30km hiljem küla teeotsas maha pani.
Rahvuspargi poole jalutades tabas järgmine negatiivne üllatus. Minu reisiraamat väitis, et üleval mägedes on telkimine lubatud ja ma olin planeerinud jääda kaheks päevaks, kuid siin olid üleval sildid, et kõik on keelatud. Conafi info/piiripunktis läks asi veel karmimaks - kuna mul oli üpriski suur seljakott, siis pargivaht arvas õigesti, et mul kindlasti on seal telk ja käskis kõik magamisasjad maha jätta. Hea küll, vähemalt sai kotti kergemaks teha - päris ilma söögita-joogita ka ei saa, kuna matkarada on edasi-tagasi pikkusega 16km ja tõuseb pea 2500m kõrgusele.
Aga tegemist oli tõesti ilusa oruga. Taas täielik kevad, õhk täis magusat lillede lõhna ja lindude viisijuppe. Ja rada oli äärmiselt lihtne - järsem tõus oli kohe alguses (umbes 1800m peal on raja algus) ja edasi valdavalt lauge. Eks ilmselt sellepärast on ka rangemad meetmed kasutusele võetud, et tegu on lihtsasti ligipääsetava kohaga ja arvatavasti puhkuste ajal liiguvad siin ikkagi suured massid ringi. Seda reguleeritakse üsna karmilt - pargil on lahtiolekuaeg hommikust õhtul poole 7ni ja väljaspool seda aega ilma loata rahvuspargis olla ei tohi. Veel enam, õhtusel ajal käib üks pargivahtidest hobusega kogu raja läbi ja vaatab, et kõik inimesed ikka tõepoolest lahkuksid ning lisaks sisseregistreerimisele toimub ka kõigi matkajate väljaregistreerimine. Nii ei jäänud ka mul muud üle, kui päeva mägedes veeta ning õhtuks Santiagosse tagasi sõita. Aga väärt ettevõtmine oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar