Päike ja vihm Taevast: On the Road Again II

Peaks Down Highway 70, Wolfgang Peak.

Kuna juba Mackay jättis igava tööstuslinna mulje ja tee Rockhamptonisse pidi olema üsna üksluine, siis keerasime pilgud sisemaa poole Peaks Down Highway'le. Sisemaa poole sõites muutub maastik üha laugemaks ja tasasemaks ja mägesid polegi ühtäkki enam näha, mis on väga harjumatu. Vastu hakkavad sõitma ainult rekkad, roadtrain'id, kaevanduste ute'd ja muud džiibid. Poolel teel olev Moranbah ja Dysart on suured kivisöe kaevanduste töölisasulad ja kivisütt veetakse rongitäite kaupa sadamatesse ekspordiks - Jaapan, Hiina ja Korea on kolm suurimat Austraalia kivisöe tarbijat.

Kivisöe rongi veavad kolm vedurit, vagunite lõppu ei olnudki näha.

Öö bensiinijaama kõrval mööda saatnud, sõitsime Clermonti poole edasi, kuni hakkasid paistma monumentaalsed keset tasandikku väljaturritavad mäed - Wolfgang Peak, Peaks Down rahvusparki kuuluvad Gemini Peaks ja Peak Range ahelik. Kuna vahele oli sattunud jälle paar järjestikust sõidupäeva lühemate peatustega, siis ei saanud mägedest mööda minna ilma mõnda tippu võtmata.

Põhi.
Gemini Peaks silmapiiril.

Lõuna.

Ida.
Wolfgang Peak.

Pärastlõunal sõitsime edasi Clermonti ja Emeraldi suunas, peatudes ja vaadates teel, kui midagi huvitavat silma hakkas ja ööbides kord kusagil tee ääres või siis põllu servas - kämpades on hinnad parkimis- ja telkimiskoha eest 20-35 dollarit öö, mitte just väga soodne pakkumine.

Puuvillapõld Emeraldi lähistel on koristuseks valmis.

Lake Maraboon.

Vesi majapidamistele ja Emeraldi ümbruse istanduste ja põldude kastmiseks.

Kui juba Emeraldis olla, siis tahtsime näha ka Sapphire nimelise linna lähedal olevad safiiride kaevandamise piirkonda The Gemfields. Sarnaselt kullapalavikule paeluvad inimesi ka vääriskivid, mida siinse piirkonna ammustest jõesetetest leida võib. Safiiride otsimine kivipurusest mullast on sarnane kulla otsimisele - muld tõstetakse jämedale sõelale, loksutatakse veetünnis üles-alla ja keeratakse sisu tagurpidi kuhugi maha. Kuna safiirid on teistest kividest raskemad, siis need vajuvad vees kõige põhja ja kogunevad keskele. Kui midagi leida on, siis leiab selle hunniku tipust üsna kiiresti üles. Linnas ringi jalutades oli küllalt segadusseajav igasugu siltide rohkus, sest paljudel majapidamistel tundus olevat mingi seos safiiride kaevandamise, töötlemise või müümisega ning galeriisid ja müügisaale kallite vääriskividega oli palju.

Blackdown Tableland.

Paremate matkapiirkondade leidmiseks, mida pärast paari auto- ja linnapäeva kõige rohkem teha tahaks, sõitsime Blackdown Tableland National Park'i. BT osutus väga ilusaks ja heade matkaradadega platooks muidu tasandikul laiuval tööstusmaastiku vahel. Veetsime öö rahvuspargi campsite'is ja järgmise päeva jooksul käisime läbi kõik matkarajad.

BT üllatas oma mitmekesisusega, niiet kõik matkarajad olid millegipoolest üksteisest erinevad ja omapärased. Esimest korda nägime kasvamas jahedamale kliimale iseloomulikke banksiaid, samas platoo servas oli troopilise ilmega kanjon liivaranna, koskede, palmide ja sõnajalapuudega.

Suurem dialemma oli, kas külastada ka Carnarvon'i rahvusparki, mis tähendas umbes 600 kilomeetrise ringi tegemist. Carnarvon'is on üks Austraalia Great Walk'idest, kuid jaanuaritormi kahjustuste tõttu oli rada ikka veel suletud ja peaks piirduma ainult kuni 25km rajalõigu läbimisega. Otsustasime ikkagi minna ja võtta, mis võtta annab, sest teist võimalust ei pruugi enam tulla.

Carnarvon Gorge on umbes 30 km pikk kanjon, suudmealal ligi 300 meetri kõrguste püstloodis seintega. Matkarada, mida mööda me kanjonis ülesvoolu kõndiseme, kulges kord ühel, kord teisel pool jõge - iga kord tuli läbi minna kuni põlvesügavusest veest, jõeületusi oli umbes 20 ühes suunas. Mõnedesse väikestesse kitsastes lõhedes voolavatesse jõeharudesse läksid samuti rajad, kus kasvasid ürgse välimusega sõnajalapuud ja sammal kattis kaljuseina. Pärast päevast jalgsimatka kõndisime järgmisel hommikul veel üles kanjoni servale, enne kui võtsime suuna tagasi ida suunas mere ja Bundabergi peale.