On the Road Again I

Fitzroy Island silmapiiril vaadatuna Green Island'ilt.

Veebruari lõpus enne farmist lahkumist, kui läksime Big Cat katamaraaniga Green Island'ile koralle vaatama, seisis Cairnsi sadamas Octopus  - Paul Alleni megajaht. Arusaadavalt on tegemist populaarse sihtkohaga. Green Island ise on korallrahu, kuhu on Cairnsist kõige kergem minna sukelduma, snorgeldama või hübriid-allveelaevaga Suurt Vallrahu vaatama. Snorgeldamine ja ujumine tasus ära, kuigi päevane reis (4 tundi koha peal) oli kindlasti liiga lühike aeg. Lisaks korallidele ja igasugu kirevatele ja huvitava välimusega kaladele oli tähelepanuväärne ka hiina ja jaapani turistide hulk. Veelgi tähelepanuväärsem on hiina päritolu investeeringute hulk Austraalias ja valmidus investeerida nii turismi (Green Island kuulub hiina investoritele), tööstusesse, põllumajandusse jne, kuid see on juba omaette teema.

Green Island.

6.nda märtsi õhtul said asjad kokku pakitud, autosse tõstetud ning järgmise päeva hommikult suund plaanitult lõunasse võetud. Põhimõtteline plaan oli jõuda kuu lõpuks Brisbane´i, pärast seda mõne nädala jooksul Sydneysse, aga kuidas, see oli vabalt valitav - võis minna sinna, kus tundus parem või huvitavam. Esimese päeva õhtupoole vaatasime üle Millaa Millaa piirkonna kosed, mis on Athertoni lavamaa üks kuulsamaid (ilmselt ka eestlaste seas, sest leidsin ühe kose juurest Finnairi pagasilipiku eesti nime ja telefoniga) ja sõitsime seejärel edasi Innisfaili suunas.

Curtain Fig Yungaburra lähistel vihmametsas.

Millaa Millaa falls.

Esimene öö sadas natuke vihma, aga kuna hommik oli kuiv, siis läksime vihmametsa matkama. Umbes 6 km pikkune matkarada viis Nandroya kose juurde, aga päris raja teises otsas kose juurest tagasi tulles hakkas kõvasti sadama ja pool teest käisime vihmasajus. Vihmametsas võib päris kindel olla, et kui sajab või on natuke niiskem koht, siis on seal kaanid, niiet me pidime ka iga natukese aja tagant jalgadelt kümneid kaane maha kakkuma, et nad ennast sisse ei sööks. Alati ei õnnestunud, aga saju lõpuks jõudsime ka auto juurde tagasi.

Silver falls, matkarajal Nandroya kose juurde.

Nandroya falls paistab väike, kuid langus on 50 meetrit.

Tee peal on kaanid.

Enne Innisfaili jõudmist keerasime sisemaa poole ja käisime vaatamas kohalikku mõisa hoonet ja parki - Paronella Park. Tegemist on Hispaania väljarändaja José Paronella poolt 1930ndatel ehitatud "unelmate lossiga", mis tal suuremal või vähemal määral ka õnnestus, kuid praeguseks on aeg ja üleujutused oma töö teinud ja vihmamets üle kasvanud.

Paronella Park - peamaja.

Paronella Park - jões elavad krokodillid, kalda servale pole soovitatav minna...

.. kilpkonnad elavad kaa.

.. Park.

Peamaja-ballisaal, jõeäärne park ja hüdroelektrijaam (kaljupanga all postide peal). Kogu PP vajaminev elekter toodetakse hüdroenergiast, kasutusel on algupärane 1933. aastal ehitatud ja 2009. aastal restaureeritud turbiin.

Paronellast sõitsime taas lõuna poole edasi, kuni tegime Inghamist kõrvalepõike Wallaman falls juurde - Austraalia kõrgeim, 268 meetrise vabalangusega kosk. Lisaks headele vaadetele platoolt tegime paarikilomeetrise ringi ka orgu, et koske altpoolt näha.

Wallaman falls - Austraalia kõrgeim kosk (268 m).

Wallaman...

... alt üles.

Paari järgmise päevaga sõitsime mööda Pacific Highway'd vaikselt lõuna poole, tehes päevaseid või lühemaid peatusi mereäärsetes linnades ja teele jäävates rahvusparkides. Linnad eriti sügavat muljet ei jätnud, teistest vahest kenam ja rahulikum tundus Bowen ja Airlie Beach, esimeses neist on filmitud ka Austraalia nimeline Hollywood'i film, teine on kuurort ja lähtepunkt Whitsunday saarestikule.

Townsville panoraam Castle Rock'i tipust. Keskelt vasakule jääv saar on Magnetic Island.

Saared Bowen'is, silmapiiril Clouchester Island.

Whitsunday Islands.

Esimese teeloleku nädala lõpuks jõudsime Mackay lähedale, kus saime paremaid matkaelamusi Cape Hillsborough ja Eungella rahvuspargis. CH on väga kena mägine poolsaar, mis on tuntud oma kenade vaadete ja rannal pesitsevate kilpkonnade poolest. Kilpkonnade munemishooaeg oli küll läbi, kuid matkarajad siiski väga huvitavad. Üks radades läheb mööda rannikut saareni, mis mõõna ajal on tegelikult poolsaar - tõusu-mõõna haripunkti kella-ajad selgeks teinud, läksime poolsaarele matkama. Hoidsin küll kellal silma peal, kuid maastik oli niivõrd huvitav, et tagasitulekuga jäime ikkagi 5 minutit hiljaks, mille jooksul oli vesi juba poole sääreni tõusnud ja kuiva jalaga enam üle ei pääsenud. Ega muud ei jäänudki üle, kui läbi vee kõndida, enne kui vesi veel kõrgemale tõuseb. Jäi mulje, et tipphetkel oli seal sügavus umbes 1,5 meetrit, aga lainete ja üsna tugeva hoovusega oleks olnud igal juhul mõistlik mõõna oodata.

Cape Hillsborough.

Cape Hillsborough.

Jalad märjaks.

Teistkorda tegime jalad märjaks Eungella rahvuspargis, kuid seekord mitte ainult endal, vaid ka autol. Austraalias on sildade asemel tihti floodway'd (seda tähistab ka liiklusmärk "FORD"), kus jõgi voolab lihtsalt üle tee - suurem osa aastast võib jõgi kuivanud olla ja silda pole vaja. Kui aga sajab, siis võib vesi kiiresti tõusta isegi mitu meetrit. Jaanuari lõpu tormidega tõusis mõnelpool Queenslandi lõunaosa jõgedes veetase isegi üle 5-6 meetri. Eungella rahvusparki sissesõites oli vett muidugi vähem, kuid tee läks üle mitmete jõgede sellegipoolest. Paar jõeületust olid päris huvitavad, kui tuli läbida paarikümne meetri laiune ja ca 25cm sügavune jõelõik. Aga auto oli tubli ja ujus ilusti läbi. Tagasi mõeldes Cook Highwayle, mille viimane osa läks Cape Tribulation'i kaudu ranniku äärest Annan'i jõeni, on täiesti arusaadav, et Austraalia parimad ja huvitavamad teed jäävad siiski kättesaadavaks vaid motomatkajatele ja nelikveolistele.

Esimesest nädalast jäid kõige rohkem meelde vaated mägedelt (pea iga linna juures on mägi lookout'iga), vihmametsad ja kosed. Läbitud on 1349 km.