On the Road Again III

Glass House Mountains, Mt Tibrogargan.

Kümmekond kilomeetrit enne Bundabergi on overnight rest area, kus veetsime öö ja järgmisel hommikul läksime linnapeale kondama, et see (kuri)kuulus backpackerite tööpiirkond üle vaadata. Linn osutus võrdlemisi räsituks ja jaanuarilõpu tormi Oswald põhjustatud üleujutuste tagajärgedega tegeletakse tõenäoliselt veel ka järgmine aasta - jõeäärses pargis ümbervajunud puude vahel külitasid kümned purjekad ja jahid ning kaldapiiretest ja kindlustustest olid alles varemed. Esialgu ei õnnestunud ka leida supermarketit, mis oleks avatud olnud - kolm suurimat keskust olid tähtajatult remondis, sest veekahjud olid sedavõrd suured.

Katastroofiturismist küllastunud sõitsime järgmisel päeval ära lõunapoole Sunshine Coast'i randasid ja linnasid vaatama. Käisimegi alustuseks Tewantin'i NP mäel lookoutis ja seejärel juba Noosa Heads'i rahvuspargi matkaradadel Coastal Track ja Tangelwood Track, õhtul ujumas. Vesi oli väga mõnus, kuid lained suured ja hoovus päris tugev, niiet tuli olla tähelepanelik, et kaldast eemale ei triivi - iga laine tiris avamere poole. Noosa jättis väga ilusa mulje, mis oli üsna ootuspärane arvestades tema kuurortlinna kuulsust. Ööbima saime kuhugi Bruce Highway äärsesse overnight rest areasse ja järgmise päeva olime Caloundra, Mooloolaba ja Maroochydore piirkonnas linnas ja rannas, õhtul sõitsime ära sisemaale Yandina lähedale.

Caloundra rannik.

Eestimaine vaade sooservale.

Banksia.

Yandina suurimaks elamuseks sai Buderim'i ingveritehase külastus, kus giiditud tuuriga sai näha tootmistšehhi ja kuulda, kuidas ja milleks siin ingverit kasutatakse. Samavõrd huvitav ja ilus oli tee Yandina'st Mapletoni ja Montvillesse, mis millegipärast seostus Inglise idülli ja väikeste küladega Euroopa Alpides.

Ingver laagerdumas. Vedelikust saab siirupit ja kuivainest snäkki.

Kõige oodatumaks jäi siiski Glass House Mountains. Nägime neid horisondil mitmel korral varem, kui läksime Noosa Heads'i või käisime Mary Cairncross'i reservaadis (tegemist on kunagi siinseid mägesid katnud vihmametsa säilinud fragmendiga praeguste põldude, istanduste ja karjamaade asemel).  Ühel varahommikul olimegi mägedeks valmis ja käisime  päeva jooksul neist kahe tipus. Parima 360 kraadise vaate saime Mt Ngungun'i tipust (253m), kuid kõige huvitavam oli ikkagi Mt Tibrogargan (364m), mille tippu viiv rada oli lõiguti kaljuronimine. 

Vaade Mary Cairncross'i reservaadist.

Mt Ngungun'i tipus.

Mt Ngungun'i tipus.

Vaade Mt Ngungun'i tipust.

Laskumine Mt Tibrogargan'ilt.

Et mitte mööda sirget kiirteed pealinna sõita, valisime kõrvaltee ümber Lake Somerset'i ja jäime samasse kämpasse ka ööbima. Järgmisel vihmasegusel hommikul läbi D'Aguilar rahvuspargi Brisbane'i suunas sõites ei andnud suurlinna lähedus endast enne märku, kui tõepoolest linnapiiri ületasime. Käänuline tee läbi Mt Nebo vihmametsa oli ennast igati õigustanud.

Lake Somerset.

Läbi vihmametsa D'Aguilar NP.

Brisbane'i jäime vaid üheks pikaks päevaks, et hankida tarvilikku matkavarustust ja öelda head aega meiega koos farmis töötanud naabritüdrukutele, kes siin ülikoolis käivad. Suurlinnas alati probleeme tekitava parkimisele leidsin hea lahenduse, jättes auto juba tuttavasse Fortitude Valley'sse elamupiirkonda - uskumatul kombel on seal sisuliselt kesklinna piirkonnas tervelt üks tänav tasuta parkimisega (tavaliselt lubatakse 2 kuni 4 tundi) ja CBD'sse sõitsime katamaraaniga. 

Kolm nädalat kestnud sõidul Mutchilbast Brisbane'i oleme läbinud 4470km, nüüd edasi sisemaa kaudu Sydney poole!