Päike ja vihm Taevast: Põhja poole kuni Cooktown'ini

Vaade Mount Alexandra lookout'ist Mossmani jõe deltale.

Järgmisel kolmel päeval pärast Chillagoe't sõitsime mere äärde Smithfieldi ja seejärel mööda rannikut üles kuni Cape Tribulation'ini. Teele jäid Port Douglas, Mossman, Daintree ja viimaks Cape Tribulation. Rannikutpidi edasi Cooktownini sõitmiseks oleks vaja olnud rohkem aega ja kõrgema kliirensiga nelikveolist, vähemasti selline on eelinfo - tavalise sõiduautoga pole see tee läbitav, liiatigi vihmahooajal. Seepärast läksimegi Cooktowni järgmisel nädalavahetusel mööda sisemaa teed ja põikasime läbi ka Laura'st, kuhu viib värskelt valminud kõvakattega tee, et vaadata põliselanike Split Rock'i kaljujooniseid. Päris veebruari lõpus käisime viimaks ka riifil snorgeldamas ja koralle vaatamas, valides selleks päevatripi Green Island'ile.

Tee Smithfieldist põhja poole kulgeb mööda liivarandu täis pikitud rannikut kuni Port Douglaseni - kunagine sadam ja ligipääsupunkt maavarade ja puidu väljavedamiseks. Praeguseks on Port Douglas küll oluline kuurortlinn ja turismisihtkoht, kuid midagi sisulist ega mõttekat seal ei toimu ega tasu otsida. Ka kuulus "4 mile beach" polnud kaugeltki võrdväärne põhjapool asuvate randadega. Vaade linnale ja ookeanile oli siiski ilus.

4 mile beach Port Douglases.

Paarkümmend kilomeetrit põhjapoole suhkruroo põldude vahel asub Mossman. Peamine põhjus Mossmani külastamiseks on Mossmani jõgi ja jõeorg (Mossman gorge). Jõeäärsed maad on tagastatud kohalikele põliselanikele ja väljaspool teid liikumine on seal keelatud, kuid jõgi ise on vihmahooajal ilus, seal on võimalik ka ujumas käia ja läbida väike 3km matkarada.

Põliselanikele loodud tingimused on omaette (valus) teema austraallastele. Kui 1960.ndatel anti aborigeenidele hääletamisõigus ja võrdustati teiste austraalia kodanikega, ei osanud keegi ette näha, et neid õiguseid hakatakse märgatavalt laiendama. Tasuta majad, haridus, arstiabi, riigipoolset toetused, maadetagastused "traditsioonilistele omanikele" ja loetelu jätkub. Põliselanikest on saanud paremate privileegidega klass ja endistest rõhujatest on saanud rõhutud.

Jõudsime Mossman gorge'i külastuskeskusesse umbes poole seitsme ajal hommikul, jätsime auto parklasse ja kuna kõik oli veel suletud, hakkasime jalgsi üles kõndima. 3 km matkaraja alguseni pole teab mis kauge maa. Enamus turiste maksavad ja sõidavad selle vahemaa bussiga, kuigi jalgsi on tee kindlasti huvitavam. Matkarada algas broadwalk'iga läbi vihmametsa mitme meetri kõrgusel maapinnast, laskus hiljem alla jõe äärde ja viis rippsillani. Tee läbi vihmametsa oli pigem ühetaoline ja juba tuttavate puude ja teiste taimedega varem läbitud matkaradadest.

Ujumiskoht Mossmani jões.

Wurrmbu oja enne ühinemist Mossmani jõega.

Kivirahn matkarajal.

Daintree ja Cape Tribulationi metsad olid huvitavamad ja mitmekesisemad - vihmamets ulatus mäenõlva pidi kuni ookeanini, mille serva ääristasid mangroovid ja pikad valged liivarannad. Daintree vihmamets on lisatud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kui üks kõige vanem katkematu ajalooga vihmametsadest - arvatakse, et nende troopiliste vihmametsade kujunemine sai alguse juba siis, kui Austraalia oli osa veel Pangeast ja hiljem Gondwana ürgmandrist. Eluslooduse mõttes on tegu põneva piirkonnaga - on leitud looma- ja taimeliike, mille levik on kitsalt piiritletud vaid Daintree vihmametsaga, rääkimata sellest, et seal leiduvad (reliktsed) taimeliigid esindavad võrdlemisi täielikult kogu soontaimede evolutsioonilist ajalugu, mis teeb selle koosluse unikaalseks kogu maailmas.

Tee Cape Tribulationi suunas pärast Mossmani jõe ületamist parvega.

"Daintree Tea" teeistanduses käib iganädalane korje.

Mangroovid Marrja matkaraja ääres.

Dubuji vihmametsa jalgtee "Place Of Spirits" ümbritsevad palmid (Licuala Fan Palms).

Thornton Beach. Üks sadadest idaranniku liivarandadest.

Cooktowni sõitsime nädal hiljem sisemaa kaudu. Kui merepool mägesid on vihmamets, siis sisemaa pool laiuvad hõredad eukalüpti puistud. Teed kipuvad olema sirged ja lisaks kängurutele söövad teeääres rohtu veised ja hobused. Karjafarmid on siin suured, asustus hõre ja vastu sõidab vaid mõni üksik auto, eriti kui suunduda Peninsula Developmental Road'i pidi Laura poole. Kuigi tee on kaherealine ja tihti jalutavad teel lehmad, on piirkiiruseks väljaspool asulaid alati 100km/h ja lõiguti 110km/h.

Poolel teel. Bob lookout.

Lakeland'ist keerame Laura poole, kus on esmakordselt märgitu ka Cape York'i tipus asuv Bamaga - 684km. Kahjuks seekord nii kaugele minna võimalik ei ole, sest taas oleks vaja nelikveolist autot ja vihmahooajal Jardin'i jõel praam/parv ei sõida. Umbes 15km enne Laurat on Split Rock nimeline koht Aborigeenide kaljujoonistega. Väidetavalt on vanimad joonistustest umbes 13 000 aastat vanad, kuid nende sõnumitele iseloomulikult joonistatakse olemasolevaid pärast tuhmumist pidevalt üle uute piltidega ja noorimad neist on üsna kaasaegsed. Pildistamine oli paraku lubatud ainult loaga.

Lakeland'ist Laura poole. Cape Yorki "tipp" on ainult 684 km kaugusel.

Teel Laura-Lakeland.

Laura "kesklinna kaubamaja" ja bensiinijaam.

Enne Cooktowni jõudmist on veel vähemalt kaks põhjust peatumiseks - Annan'i jões on päris head ujumiskohad kohe tee lähedal, mis olid seekord eriti mõnusad tänu vihmahooajale (kuival aasta-ajal peab ehk ilma veeta läbi ajama:) ja teiseks Black Mountains. Mäed on mustad eelkõige graniit-kive katvatele samblikele/biomassile ja on suurtest rahnudest koosnevad "kivihunnikud" tänu pika-ajalisele erosioonile.

Cooktowni jõudsime kõige õigemal ajal - vahetult enne päikeseloojangut, mis on kõige kenam vaadata Grassy Hill'i tipust linna servas. Seesama Grassy Hill, mille tippu ronis 1770. aastal kapten Cook, olles pärast karile sõitmist Endeavour'i jõesuudmesse peatuma jäänud. Hiljem ehitati mäetippu majakas, mis on seal praegugi. Ööseks sõitsime Annani jõe äärde tagasi, sest meile meeldis see koht väga, seal oli võimalik kohe hommikul ujumas käia ja linnast 15km raadiuses oli telkimine nagunii keelatud. Ilmselt ei oleks küll keegi kontrollima tulnud ja oleks saanud ka linnas botaanika-aia läheduses või rannas ööbitud, kuid suvel meres niisama ujumas ei käida - krokodillide oht on aasta-ringne, kuid suvel lisanduvad neile ka mürgised meduusid (eelkõige box jellyfish), kelle käest saad paremal juhul väga valusalt kõrvetada ja halvemal on see surmav. Viimasel päeval läbisime matkaraja Mt. Cooki tippu ja sõitsime õhtupoolikult tagasi koju.