Chillagoe

Mango hooaeg on läbi ja ka kõige hilisemad sordid, Keitt ja Brook, on korjatud, pakitud ja külmutamiseks valmis lõigutud. Viimaste päevade jooksul jääb veel lõpetada okste lõikus ja siis on suures plaanis mangokasvatuse elukaar läbitud. Ülejäänud aasta saadakse hakkama ilma lisatööjõuta, istandust on vaja vaid kasta, väetada ja mürgitada (putukad-tõugud ja umbrohi) ja sellega tuleb Anna ise toime. Mõnedel teistel farmeritel on veel mangod puu-otsas ja Jacky naabruses asuvast farmist uuris meie võimaluste kohta talle tööd teha, kuid hooajalõpu väsimus on peal ja lisaraha teenimise võimalus väga silmi särama ei löönud. Nädala lõpuni puhkame siin farmis nagunii, et enda järelt kõik ära koristada ja korda teha ning selle kõrvalt saab puudelõikusega ka ühele poole ja tööga mõneks ajaks lõpetatud.

Hoopis rohkem elevust kui perspektiiv veel mangosid korjata, tekitasid viimastel nädalavahetustel tehtud väljasõidud. Veebruari esimesel nädalavahetusel, mis venis lausa nelja päeva pikkuseks pärast ühteteist järjestikust tööpäeva, käisime ühel neist päevadest Chillagoes karstikoopaid vaatamas.

Chillagoe on vana kaevanduslinn, mis asutati 19. sajandi lõpus teenindamaks Mungana vase ja tinamaakide  ja marmori ekspluateerimist. Peamine põhjus Chillagoe külastamiseks on karstikoopad, millest kolme suuremat - Donna, Trezkinn ja Royal Arch - saab koos giidiga külastada. Kahe esimese vaatamiseks on koobastesse ehitatud korralik kohtvalgustus ja teerajad/sillad, kolmanda külastamisel jagatakse välja kandelambid. Tagantjärele mõeldes tundub selline lahendus väga mõistlik, sest tänu valgustusele sai koobastest palju parema pildi ja kuna Royal Arch on ka väga keeruline kambrite ja koridoride süsteem, siis ilma giidita on eksimine enam kui tõenäoline. Poolteist tundi mööda koopaid kõndides hakkasid nii mõnedki kambrid tuttavad tunduma ja ennast justkui kordama, kuigi tegelikult läbisime neid esimest korda.

Trezkinni koobas oli aga valgustatud. Koopa sissekäik on pea-aegu mäetipus. Pärast kitsukest lõhet/koridori, mis meenutas vana keskaegse kiriku tornikäiku, jõudis peasaali lae alla, kust sai treppi mööda põrandale laskuda. Keset koobast oli suur (ja ma mõtlen Suur) rahn, ümber mille viis stalaktiidide ja stalakmiitide vahelt sadakond meetri pikk teerada.

Royal Arch on seevastu pikk kambrite süsteem, millest 800 meetrit oli külastajatele avatud. Enamasti kõnnitakse kambrist kambrisse kandelambi valgel, kuid mõned suuremad koopad olid ka pealt või küljelt avatud. Stalakt(m)iidid ei ole ehk nii ilusad ja keerulised kui Trezkinnis, kuid koopad ise on ehk huvitavamadki. Erinevad on nad kõik. 

 

Donna koopad olid kõrge veetaseme tõttu suletud.

Esimesel pildil on Balancing Rock - efektse asetusega kivirahn Trezkinni koobaste lähedal.