Cairns - Tully

Byron Bays veedetud kahe nädala jooksul kujunes välja kindel plaan enne vihmahooaja algust ikkagi võimalikult kaugele põhja poole minna ja siis suve edenedes idarannikut pidi aeglaselt tagasi lõunasse liikuda. Otsustasime Cairnsi kasuks, kuna sinna on lihtne minna ja see piirkond on looduslikult väga huvitav. Mitte vähemtähtis pole ka fakt, et novembrist hakkavad paljud troopilised viljad valmima ja see annab võimaluse leida tööd, mis tuleb reisieelarvele ainult kasuks.

Et natuke ette valmistada ja Cairnsi kandis kindel koht leida, kuhu minna ja mitte hostelisse tiksuma jääda, peatusime mõned päevad veel Brisbanes. Brisbanes viibimise ajal leidsin aga wwoofi foorumist nii ajaliselt kui asukohalt sobiva võimaluse Tullys, mistõttu polnud vaja pikalt pead murda ja ma helistasin ning leppisin meie tuleku kokku. Kuna kõik justkui sobis, siis uue nädala algusest pidi meie tööks saama puuviljade töötlemine ja kuivatamine.

Tullysse on kõige lihtsam minna läbi Cairnsi lennates või kui on pikemalt aega, siis autoga (olulised märksõnad shared ride ja relocation). Nii rong kui buss on siin nii kallid ja ebaefektiivsed, et pole eriti tõsiseltvõetavad. Kuna Cairns asub Queenslandi osariigi põhjaosas, umbes 1800km Brisbanest, ostsimegi lennupiletid ja juba järgmisel õhtul maandusime troopilises Cairnsis. Kaks päeva sai nautida Vaikse ookeani vaateid, ilusat jahisadamat ja turistidest pungil linna, siis aga sõitsime kokkulepitud ajaks Tullysse.

Tully on tuntud kui kõige sademeterohkem piirkond Austraalias - keskmiselt sajab siin rohkem kui 4000mm vihma aastas, kuid rekord on pea-aegu 8000mm, mida tähistab ka linna sissesõidu juures oleva bussijaama kõrval asuv „kummik“. Sellise sademete hulgaga kaasnevad loomulikult üleujutused ja mõnikord on inimesed nädalaid oma kodudes kinni, nagu näiteks meid majutanud perekond eelmise aasta alguses. Teiseks on Tully Austraalia kõige olulisem ja väidetavalt lõunapoolkera suurim banaanikasvatuse piirkond (ideaalne kliima), siit piirkonnast tulevad näiteks kogu Woolworthi keti banaanid, aga loomulikult on ka palju teisi tegijaid. 

Wwoofi kohaks osutus väike majapidamine mägedevahelises orus 20km Tullyst sisemaa poole. Vaated olid küll väga kenad, kuid töö ise oli üksluine ja toimus konditsioneeritud ruumides, mis üle 30 kraadiste temperatuuride juures oli pigem plussiks. Tüüpiline tööpäev algas 7:30 ja esimeseks tegevuseks oli eelmisel päeval kuivama pandud puuviljade kokkupakkimine või tihendamine, et uutele ruumi teha, ning jätkus seejärel värske kraami töötlemisega. Kell 9:30 ja 12:30 olid pooletunnised pausid ning tööpäev lõppes 14:30. Kõige huvitavamaks osutus minu jaoks ananasside koorimine ja lõikumine, teise koha said banaanid, kolmanda õunad ja kõige hullemaks tööks oli kindlasti maasikate puhastamine. Aga see-eest sai nii värskeid kui kuivatatud vilja sisuliselt piiramatult süüa, suurim menu oli arbuusidel ja banaanidel.

Kauemaks kui nädala ei kannatanud seda tööd sellegi poolest teha, sest puuviljade kuivatamise ja töötlemise tehnoloogia oli nähtud ning vaba aja sisustamiseks võimalusi nappis. Seetõttu helistasin läbi wwoofi raamatus huvipakkuvaid kontakte ning ühe pealtnäha hea farmi leidsingi. Eks natuke hakkas optimism wwoofimise suhtes langema, kuna viimane kogemus oli midagi muud, kui kuulutus oleks lubanud – farmi tegelik tegevusala ei vastanud absoluutselt nende enda profiilis kirjeldatule, samas Tully tundus veel piisavalt huvitav piirkond, et siia piirkonda veel üheks nädalaks pidama jääda.

Uueks kohaks osutus Murray jõe kaldal asuv mahe-banaanide kasvatamisega tegelev farm, kuhu jäime samuti etteplaneeritult nädalaks ajaks. Seekord töötasime õues, nii banaani-istanduses kui kõrvitsapõllul. Kuumadel päevadel oli see küllalt raske ja väsitav, kuid kella 6:30st tööpäeva alustades sai vähemalt esimese tunni ilma otsese päiksepaisteta töötada – siis tõusis päike mägede tagant kõrgemale. Banaanid olid siin istanduses noored, kuna 2011 aasta alguses toimunud 5nda kategooria troopilise tormi Yasi tsenter läks just üle Tully piirkonna ja enamus banaanisaagist hävis.

Tully on ka suhkruroo kasvatuse piirkond ja siin asub rafineerimistehas. Et tegelikult suhkru tootmisest me suurt midagi ei teadnud, kasutasime veel juhust ja saime kaks päeva enne hooaja lõppu käia tehases ekskursioonil. Kogu protsessi ja tootmises kasutatavaid masinaid, mõned aastast 1965, teised jälle uuemad, ja tehnilisi lahendusi oli huvitav näha. Tootmisprotsess on muidugi efektiivne ja suhkruroost kuni toorsuhkru valmimiseni kulub kõigest 8 tundi. Kogu toodang aga eksporditakse ja tehas ise kuulub loomulikult juba mõnda aega hiinlastele.