
Byron Bays veedetud kahe nädala
jooksul kujunes välja kindel plaan enne vihmahooaja algust ikkagi
võimalikult kaugele põhja poole minna ja siis suve edenedes
idarannikut pidi aeglaselt tagasi lõunasse liikuda. Otsustasime
Cairnsi kasuks, kuna sinna on lihtne minna ja see piirkond on
looduslikult väga huvitav. Mitte vähemtähtis pole ka fakt, et
novembrist hakkavad paljud troopilised viljad valmima ja see annab
võimaluse leida tööd, mis tuleb reisieelarvele ainult kasuks.
Et natuke ette valmistada ja Cairnsi
kandis kindel koht leida, kuhu minna ja mitte hostelisse tiksuma
jääda, peatusime mõned päevad veel Brisbanes. Brisbanes viibimise
ajal leidsin aga wwoofi foorumist nii ajaliselt kui asukohalt sobiva
võimaluse Tullys, mistõttu polnud vaja pikalt pead murda ja ma
helistasin ning leppisin meie tuleku kokku. Kuna kõik justkui sobis,
siis uue nädala algusest pidi meie tööks saama puuviljade
töötlemine ja kuivatamine.
Tullysse on kõige lihtsam minna läbi
Cairnsi lennates või kui on pikemalt aega, siis autoga (olulised
märksõnad shared ride ja relocation). Nii rong kui
buss on siin nii kallid ja ebaefektiivsed, et pole eriti
tõsiseltvõetavad. Kuna Cairns asub Queenslandi osariigi põhjaosas,
umbes 1800km Brisbanest, ostsimegi lennupiletid ja juba järgmisel
õhtul maandusime troopilises Cairnsis. Kaks päeva sai nautida Vaikse ookeani
vaateid, ilusat jahisadamat ja turistidest pungil linna, siis aga
sõitsime kokkulepitud ajaks Tullysse.
Tully on tuntud kui kõige
sademeterohkem piirkond Austraalias - keskmiselt sajab siin rohkem
kui 4000mm vihma aastas, kuid rekord on pea-aegu 8000mm, mida
tähistab ka linna sissesõidu juures oleva bussijaama kõrval asuv
„kummik“. Sellise sademete hulgaga kaasnevad loomulikult
üleujutused ja mõnikord on inimesed nädalaid oma kodudes kinni,
nagu näiteks meid majutanud perekond eelmise aasta alguses. Teiseks
on Tully Austraalia kõige olulisem ja väidetavalt lõunapoolkera
suurim banaanikasvatuse piirkond (ideaalne kliima), siit piirkonnast
tulevad näiteks kogu Woolworthi keti banaanid, aga loomulikult on ka
palju teisi tegijaid.
Wwoofi kohaks osutus väike
majapidamine mägedevahelises orus 20km Tullyst sisemaa poole. Vaated
olid küll väga kenad, kuid töö ise oli üksluine ja toimus
konditsioneeritud ruumides, mis üle 30 kraadiste temperatuuride
juures oli pigem plussiks. Tüüpiline tööpäev algas 7:30 ja
esimeseks tegevuseks oli eelmisel päeval kuivama pandud puuviljade
kokkupakkimine või tihendamine, et uutele ruumi teha, ning jätkus
seejärel värske kraami töötlemisega. Kell 9:30 ja 12:30 olid
pooletunnised pausid ning tööpäev lõppes 14:30. Kõige
huvitavamaks osutus minu jaoks ananasside koorimine ja lõikumine,
teise koha said banaanid, kolmanda õunad ja kõige hullemaks tööks
oli kindlasti maasikate puhastamine. Aga see-eest sai nii värskeid
kui kuivatatud vilja sisuliselt piiramatult süüa, suurim menu oli
arbuusidel ja banaanidel.
Kauemaks kui nädala ei kannatanud seda
tööd sellegi poolest teha, sest puuviljade kuivatamise ja
töötlemise tehnoloogia oli nähtud ning vaba aja sisustamiseks
võimalusi nappis. Seetõttu helistasin läbi wwoofi raamatus huvipakkuvaid
kontakte ning ühe pealtnäha hea farmi leidsingi. Eks natuke hakkas
optimism wwoofimise suhtes langema, kuna viimane kogemus oli midagi
muud, kui kuulutus oleks lubanud – farmi tegelik tegevusala ei
vastanud absoluutselt nende enda profiilis kirjeldatule, samas Tully
tundus veel piisavalt huvitav piirkond, et siia piirkonda veel üheks nädalaks
pidama jääda.
Uueks kohaks osutus Murray jõe kaldal
asuv mahe-banaanide kasvatamisega tegelev farm, kuhu jäime samuti
etteplaneeritult nädalaks ajaks. Seekord töötasime õues, nii
banaani-istanduses kui kõrvitsapõllul. Kuumadel päevadel oli see
küllalt raske ja väsitav, kuid kella 6:30st tööpäeva alustades
sai vähemalt esimese tunni ilma otsese päiksepaisteta töötada –
siis tõusis päike mägede tagant kõrgemale. Banaanid olid siin
istanduses noored, kuna 2011 aasta alguses toimunud 5nda kategooria
troopilise tormi Yasi tsenter läks just üle Tully piirkonna ja
enamus banaanisaagist hävis.
Tully on ka suhkruroo kasvatuse
piirkond ja siin asub rafineerimistehas. Et tegelikult suhkru
tootmisest me suurt midagi ei teadnud, kasutasime veel juhust ja
saime kaks päeva enne hooaja lõppu käia tehases ekskursioonil.
Kogu protsessi ja tootmises kasutatavaid masinaid, mõned aastast
1965, teised jälle uuemad, ja tehnilisi lahendusi oli huvitav näha.
Tootmisprotsess on muidugi efektiivne ja suhkruroost kuni toorsuhkru
valmimiseni kulub kõigest 8 tundi. Kogu toodang aga eksporditakse
ja tehas ise kuulub loomulikult juba mõnda aega hiinlastele.








Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar