Kuna ma pole eriti tihe postitaja, siis teeksin meeldetuletuseks väikse kokkuvõtte, kuhumaale see reisimine jõudis. Oli aasta 2011, kui sai tehtud Austraalia viisa, kuid marsruut lõunamandrile pidi minema hoopiski mitte kõige otsemat teed pidi, vaid alustuseks hoopis Lõuna-Ameerikasse. Tööl sai kõigiga hüvasti jäetud ja veel kord kõike head meenutatud ja novembri keskel oligi minek. Aga läks hoopis nii, et Austraalia asemel tuli aasta lõpuks tagasi Eestisse tulla, põigata läbi Iisraelist, elada üle veelkordne töölt lahkumise pidu, ja alles seejärel, pea-aegu aasta hiljem, sain jala viiendal kontinendil maha panna. Rahulolu oli suur, võite ise ette kujutada. Tagantjärgi on huvitav mõelda, milline kadalipp tuli läbida aastataguse aussi reisile pileteid ostes või Roomas tühistatud lendu oodates. Seda enam, et viimased kuu aega on läinud liiga hästi, et seda lihtsalt vedamiseks nimetada. Ju siis pidi nii olema.
"Austraalisse working holiday'le tulla on tegelikult lihtne", võiks öelda igaüks, kes on siin juba olnud ja kogu protsessi läbi teinud. Eks tegelikult ongi, kui teha kõige õiges järjekorras ja mitte olulisi asju unustada. Näiteks tasub alustada kohaliku telefoninumbri tegemisest - seda läheb kohe vaja, kui avada pangakontot või ennast maksumaksjana registreerida. Esimesel kahel päeval saigi kõik taotlused sisse anda ja edasi oli tarvis lihtsalt oodata, kuni paberid postiga koju tulevad. Jah, kirjapaber on siin endiselt väärtuslik ja vahest ka ainus dokument. Meid aitas kohaliku aadressi saamisega hädast välja väga lahe couchsurfer Yvonne, kelle juures peatusime esimesed viis päeva, enamik inimesi laseb need kirjad tõenäoliselt hostelisse saata.
Reis algas Brisbanes't. Kangaroo point'ilt (kõrge kallas jõe ääres) avaneb hea vaade jõele ja linnale, õhtuks tulevad linnatulesid vaatama ja liha grillima ka kohalikud. Teine hea võimalus linna näha on vaadata linna jõe pealt, kus toimib regulaarne laevaliiklus. CityCat'i kasutavad päris paljud kohalikud, nagu iga teist ühistransporti.
Esimese nädala tegime wwooferina lihtsalt vabatahtliku töö normi täis (25 tundi nädalas, nädalavahetus vaba) ning ülejäänud aeg kulus puhkamiseks, rattasõiduks ja ringivaatamiseks. Teise nädala alguses pakkus Nev aga lisatööd ja selle kõrvalt pole aega olnud millegi muuga tegeleda.
Tänutäheks tehtud töö ja kogutud tonnide kohvi eest viis Nev meid täna jalgsimatkale Mount Warning'ule. See asub Aussi mandri kõige idapoolsema poolsaare lähistel ja just selle mäe tipust peaks kõige esimesena päiksetõusu nägema. Mägi ise näeb eemaltvaadates päris raske välja, sest tipp on pea püstloodis seintega, kuid tegelikult on tegemist tehniliselt väga kerge rajaga isegi kõige keerulisemates kohtades. Vaade mäe tipust tasus aga vaeva kuhjaga. Aitäh, Nev!
"Austraalisse working holiday'le tulla on tegelikult lihtne", võiks öelda igaüks, kes on siin juba olnud ja kogu protsessi läbi teinud. Eks tegelikult ongi, kui teha kõige õiges järjekorras ja mitte olulisi asju unustada. Näiteks tasub alustada kohaliku telefoninumbri tegemisest - seda läheb kohe vaja, kui avada pangakontot või ennast maksumaksjana registreerida. Esimesel kahel päeval saigi kõik taotlused sisse anda ja edasi oli tarvis lihtsalt oodata, kuni paberid postiga koju tulevad. Jah, kirjapaber on siin endiselt väärtuslik ja vahest ka ainus dokument. Meid aitas kohaliku aadressi saamisega hädast välja väga lahe couchsurfer Yvonne, kelle juures peatusime esimesed viis päeva, enamik inimesi laseb need kirjad tõenäoliselt hostelisse saata.
Reis algas Brisbanes't. Kangaroo point'ilt (kõrge kallas jõe ääres) avaneb hea vaade jõele ja linnale, õhtuks tulevad linnatulesid vaatama ja liha grillima ka kohalikud. Teine hea võimalus linna näha on vaadata linna jõe pealt, kus toimib regulaarne laevaliiklus. CityCat'i kasutavad päris paljud kohalikud, nagu iga teist ühistransporti.
TFN'i ja pangakaarti oodates tasub linnas aega parajaks tehes käia nii Mt. Cootha botaanika-aias kui Lone Pine Koala Sanctuary's. Koaalasid saab seal nii näha kui katsuda, kes huvi peaks tundma, samuti näeb suurt hulka teisi Austraaliale iseloomulikke loomi nagu kängurud, erinevad sisalikud või linnud.
Pärast pangakaardi ja Tax File Number'i (TFN) saabumist võis Brisbanest lahkuda ja viimased kaks nädalat oleme olnud Byron Bay lähistel Nev'i ja Chrisi kohvi-istanduses. Oma kasvatatud, puhastatud, röstitud ja jahvatatud kohvi müüvad nad ainult teeotsas olevast müügipunktist Broken Head Road Coffee kaubamärgi all. Müügileti juures kedagi valvamas ei ole, vaid iga ostja paneb õige summa rahakarpi. Niisugune kaubandus pole väga tavaline ka Austraalias, kuid Broken Head Road on just selle poolest tuntud ja eriline.
Nii meie töö kui lisatöö on kohvi korjamine, mis on ehk isegi kõige ajamahukam osa kohvi tootmisahelas. Hilisem kestadest puhastamine, kuivatamine ja röstimine on tehtavad palju väiksema vaevaga, kuna seda kõike on võimalik teha juba masinatega. Tegelikult korjatakse kohvi ka masinatega, kuid paljud eelistavad siiani käsitsi korjamist, sest kohv ei valmi üheaegselt ja kohvipõõsastes elab hulk putukaid ja loomi, kelled masin valimatult kohviga segamine kokku kogub.
Tänutäheks tehtud töö ja kogutud tonnide kohvi eest viis Nev meid täna jalgsimatkale Mount Warning'ule. See asub Aussi mandri kõige idapoolsema poolsaare lähistel ja just selle mäe tipust peaks kõige esimesena päiksetõusu nägema. Mägi ise näeb eemaltvaadates päris raske välja, sest tipp on pea püstloodis seintega, kuid tegelikult on tegemist tehniliselt väga kerge rajaga isegi kõige keerulisemates kohtades. Vaade mäe tipust tasus aga vaeva kuhjaga. Aitäh, Nev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar