Kuna juba eelmisest postitusest selgus, et ma sõidan Renault-iga ja olen seega seiklusjanuline isik, siis nii see tõepoolest ka on - aprillikuu keskel lendasime neljakesi Marokosse. Et asja mitte lihtsaks teha (=igavaks), lendasime Marsruudil Tln-Cph-Lgw-Marrakech Menara, seejärel peale 3päevast Marrakechis viibimist võtsime auto ja liikusime üle Kõrg-Atlase Merzougani Alzeeria piiri lähedal, sealt edasi põhja Tangieri. Vahepeale mahtus ka 3,5 päevane mägimatk. Marokost lahkusime hoopiski laevaga liinil Tangier-Algericas, koju lendasime Gibraltarilt (Gbr-Lgw-Bru-Tln).
Paljukiidetud Marrakechi turg (Souk) Mediinas on vaatamist väärt. Siin töötab endiselt "Gildi" süsteem, niiet parkalid, sepad, puusepad, pottsepad jne on kõik omaette piirkondades kõrvuti. Esialgu muidugi tundub kõik väga põnev ja palju tundub olevat käsitööd, siis tegelikult on olukord pisut teine. Müügil on palju MassProduction kaupa (nt keraamika, tekstiil, paljud ehted), mida võib osta ükskõik kuskohast Marokos. Tundus, et susse valmistasid nad ikka ka kohapeal, mõni kvaliteetsemalt, teine lohakamalt.
Omaette teema on kõikjal (k.a. 1..1,5m laiustel tänavatel mediinas) ringikihutavad rollud. Sõitsid kõik: poisid ja tüdrukud, noored ja vanad. Seoses sellega on tekkinud arvestatav järelturg taastatud osadele ja arvukad töökojad. Kõigele vaatamata olid muidugi enamus neist suht rondid :P
Tee ida suunas läheb üle Kõrg-Atlase mägede. Läänepoolsel tasandikul on ilusad rohelised nisupõllud, vahele trehvab oliivipuid.
Teelolles näeb tegelikult palju. Näeb ka seda, kuidas kohalikud elanikud elavad ja liiguvad, missuguste autodega sõidavad, millist kaupa veavad ja - üldsegi mitte väheoluline - kuidas!? Minumeelest on see üks ühiskonna vabaduse baromeetritest, mille kaudu saab mõõta, kui suur vabadus on indiviidile antud teha asju omal moel ja viisil. Mõelda oma peaga, olgugi et näha oli ka väga rumalaid lahendusi. Vabadus olla ka rumal... Igatahes on Maroko inimesed kindlasti vabamad kui eestlased :)
Mäed jagavad Maroko tinglikult pooleks. Ka etnilises mõttes, sest mägirahvas on berberid, oma keelte ja kultuuriga. Ühelt poolt lahked ja jutukat, aga teisalt ka väga ärivaistuga. Ilmselgelt on turism palju põlisväärtuseid rikkunud, sest see on kerge rahateenimise allikas. Väga lahkelt ollakse valmis sind kuhugi ja kellegi juurde juhatama, kes pakub sobivat teenust kas giidimise, majutuse või suvalise stuffi ostmiseks. Ilma häbenemata aga sirutatakse jutu lõpuks käsi ja küsitakse thank-you-money. Tore oli tegelikult näha, et mägedesse läänelik tsivilisatsioonimudel veel suurt jõudnud ei olnud. Väiksed lapsed käisid karjas ja ajasid vitsakesega enda ees lehmi, karjused viisid kitsekarjad päevaks kõrgele mägedesse ja õhtul pöörduti tagasi. Elu käis siin ikka looduse rütmis, kus kellal polnud suuremat tähtsust, vaid jälgiti päikse kulgu.
/Ibrahim teed kallamas/Orus, mäenõlval on berberi küla Imlil/teeline.../Tachedirt on küla ligi 2400m kõrgusel/
Tee kurule Tiz Tachedirt (3200m). Karjused liikusid loomadega iga päev üles pea-aegu kuruni, kus veel taimi kasvas ja õhtul mindi tagasi külasse.
Mägedest ida pool algab kõrb. Õhk on kuiv ja kevadel parajalt soe - 35 kraadi tundub sama talutav nagu meil Eestis 25 kraadi. Mägedes olevaid mände või oliivipuid siin ei ole, kuid orgudes jõe ääres (jah, keset liivast tasandikku võib voolata madalaid jõgesid, mis saavad toitu mägedes sadanud lumest või vihmast) kasvavad datli-palmid ja mõnel pool on ka nisupõlde. Vanasti käis sel alal vilgas kaubandus ja inimesed elasid ainult kogukonnas, külades, millest on tänaseni säilinud tuhandeid kindluslinnasid - kasbahhe. Kuulsaimad neist on Ait Ben Haddou ja Ouarzazates olev kasbah Taorit, esimeses neist elab ka inimesi veel, teine on sisuliselt muuseum. Loomulikult oldi nii lahked, et Ait Ben Haddous kutsus üks asunik oma elamist vaatama, ette näidati põhilised eluruumid ja urkad - lastel seal igav ei hakka - ning kõige lõpuks ei unustatud ka "visiiditasu" küsida.
/Ait Ben haddou/Mägede vahele jääb tasandik - Dades valley/tee ida suunas.../
Päris Alzeeria piiri ääres on ka tükike liivakõrbe, mõõtmetega umbes 8x20 kilomeetrit, mille nimeks on Erg Chebbi. Düünide külje-alla on rajatud ka linnake, Merzouga. Kuid loodus-seadused kehtisid sealgi ja turistipõuast räsitud kohalikud ärihaid olid siin kõige agressiivsemad, mida me kogu Maroko reisil nägime (no välja arvata Tangeri tänavalapsed). Oma kaamelireisi ja ööbimine kõrbes mahamüümiseks ei pidanud berber paljuks ka poolenisti auto-aknast sisse ronida, küsimusi küsida ja kinnitada, et see on just see asi, mida me kõige rohkem vajame. yeah, right. Väga läbinähtavalt põimiti jutusse fraase ja viidi vestlust edasi teemal "Where are you from? Spain, Poland?", Euroopa kaart oli neil kõigil igatahes selge, parimad müügimehed Jemaa El Fna´l teadsid isegi mõnda eestikeelset sõna! Merzougast 4-5 km põhjapoole leidus siiski ka privaatsust, mida me tegelikult tol hetkel sealt otsisime.
/Liivakõrbes on värvid puhtad, monotoonsed ja minimalistlikud./
Kesk-Atlase mäed on oma ilmelt jällegi erinevad, kui Kõrg-Atlas. Mulle meenutasid need kõige rohkem (mida mina näinud olen) Põhja-Norra mägesid, kus monoliitseid kaljusid ei olegi, vaid need on ühed suured "kivihunnikud". Kõrg-Atlas oli aga justkui Kõrg-Tatrate Suurem Vend.
Marokoga jätsime hüvasti Tangeris ning "purjetasime" üle mere Hispaaniasse, et seejärel gibraltarilt lennukile astuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar