teisipäev, 22. oktoober 2013

Bunbartha




Täna täitub meil siin Sheppartoni külje all (Melbourneist ca 2h autosõidu kaugusel põhjas) õunafarmis 3 nädalat, kuid tööpäevad on lühikesed ja käivad ilma järgi, sellest ka suur töötegemise rõõm. Esimesel nädalal oli perfektne sügisilm, ideaalne saagikoristuseks, nagu meie august – päiksepaisteline ja kuiv, päeval 20-24 kraadi, ööd muidugi jahedad 5 kraadi ümber, vahest on ka öökülma. Teine nädal algas kolme pühapäevaga (vaba päevaga) s.t külma (päeva maksimum 13) ja vihmaga. Omanik Mark tahab saada ilusat saaki ja sellepärast vihmaga õunu ei korjata (ega ise ka külma vihma sisse väga ei kipuks), samal põhjusel venivad sageli ka hommikused ootamised pikaks – õunad on kastemärjad, külmad vms. Kolmas nädal oli jälle sarnane esimesega, päike säras helesinises taevas ning iibiste kolmnurgad purjetasid põhjapoole sooja otsima, ainult päevatemperatuur jäi nüüd madalamaks kui esimesel nädalal – 16 kraadi ümber.

Farmi omanikul Markil on kokku 4 farmi. Põhiosa moodustavad õunad, kuid meie farmis kasvatatakse peale õunte veel kirsse, virsikuid, nektariine, viigimarju, ploome ja pirne. Korje periood algas siin kirssidega juba poolest novembrist, meie lõpetada on viimased õunasordid Pink Lady ja Sundowner. Marki oleme ise vilksamisi paar korda näinud, suhtleme peamiselt meie kodufarmi bossi Tonyga, kes oma naise Mel-iga elab samas farmis, kus töötame.

Suur pluss on see, et saame kämpida farmi territooriumil. Tavaliselt ei ole see siin lubatud, aga ju siis tundusime piisavalt usaldusväärsed ja rahulikud inimesed, kelle eesmärk ei olegi igapäevane pidu ning Mark andis ka loa. Kunagi on siin isegi tööliste soojak olnud, kuid praegu pole see enam kasutuses – halvad kogemused pidutsevate purjus ja kivis backpackersitega on tööliste majutamisele lõpu teinud. Tollest ajast on veel säilinud paar telliskivikarpi, kus asub töökorras väli-wc ja dušš. Meie kui automatkajate jaoks päris luksuslik värk. Kuna õhtud ja ööd on päris jahedad, siis pärast teist tööpäeva pakkus Tony meile välja oma kontoriruumid, kus õhtul oma gaasipliidiga süüa saame teha ja veidi tubasemates tingimustes istuda. Ega see tolmune farmikontor tegelikult väga palju soojem ei ole, aga vähemalt oleme natuke rohkem tuule, niiskuse ja vihma eest kaitstud. Lisaks on siin külmkapp, mikroahi, kohvimasin ja valgem ka.



Esimesed 5 päeva töötasime neljakesi koos albaanlastest vanapaariga. Reedest alates võeti inimesi juurde: tulid prantslased, hiinlased ja laupäeval albaanlased enam ei tulnud. Siis tuli 3 vihmapäeva ja passimist ning teisel nädalal töötasime koos prantslastest paariga Marki teises farmis, meie kodufarmist 40 km kaugusel.

Tüüpiline tööpäev siin farmis oleks selline.

6:30-7:00 Ärkamine. Äratuskell heliseb. Päike ei ole veel tõusnud, aga väljas läheb valgemaks. Auto on pargitud ida-lääne suunaliselt, nii et 7 paiku on tagaaknast mõnus päikesetõusu vaadata. Tavaliselt teen kõigepealt kohvi ja magamisasju saab pärast kokku rullida. Avastasin köögist ka espressomasina ja korralikud kohvioad, millest saab teha päris kohvi.

7:00-8:30 Ettevalmistus päevaks ja teeme midagi lihtsat süüa. Tavaliselt on 2 valikut: müsli või kaerahelbepuder (Queenslandis sõime ainult müslit, kuidagi üldse ei läinud see puder palava ilmaga). Mina teen hommikusöögi, ML teeb samal ajal lõunaks leivad kaasa.

8:30-…. Hommikune tiksumine. Kui kõht täis, lõuna kaasapakitud, asjad autosse tagasi topitud ja tööriided seljas, algab ootamine. Tööpäeva algust ei tea kunagi ette, kõik sõltub ilmast (isegi kui meile tundub ilus ja päikseline, siis tegelikult võivad olla õunad märjad, külmad või misiganes) ja omaniku sõnumist (ise ta on kohal harva, aga enamasti saadetakse sms, millal võib alustada, see on kõikides tema farmides samal ajal). Alguses veetsime need hommikud autos, lugesime raamatut, vaatasime meili vmt ning hüppasime iga kord õue, kui nägime Tonyt väljas liikumas, et äkki nüüd. Edaspidi olime juba targemad – kui kõik valmis, võtsime arvutid, raamatud ja muu träni ning jäime rahulikult kontoriruumi tiksuma. Siin on mõnus kohvimasin, mis jahvatab värsket kohvi ja vahustab piima…

Kõige varasem algus on olnud kell 9, kuid oleme alustanud ka kell 12 ning korra isegi kell 14:30. Tavaliselt ütleb Tony hommikul orienteeruva aja nt 10 paiku, kuid pea iga kord nihkub see edasi hilisemale ajale. Iseenesest on pikad hommikud mõnusad – hea aeg lugemiseks või kirjutamiseks, aga tegelikult on peamine eesmärk ikkagi raha teenida ning iga tund valge aja kadu tähendab väiksemat palganumbrit.

.-…. Päevatöö. Kui õunakorjamise luba käes, siis sõidame istandusse. Tegelikult on see siinsamas, majast vast poole kilomeetri radiuses, aga wc-s käimiseks või kui midagi maja juurest tarvis, on aja kokkuhoiu mõttes hea autoga käia. Nii et kõik töölised sõidavad autodega istandusse, siis on omad asjad käe-jala juures.

Kunagi päeva keskel siis tuleb lõunat ka süüa. See on selline kiire aeg (10-20 min), kus õunu ei korja, aga mõte on ikka seal, ja topid endale saia või midagi muud kiiret kurgust alla. Tavaliselt sööme neid võileibu, mis me hommikul kaasa oleme teinud ja rüüpame termosest teed või kohvi peale. Lõuna satub kõigil korjajatel tavaliselt erinevale ajale, meie püüame nii teha, et ennelõunat oleks korjatud üle poole päevanormist. Alati muidugi on päevanorm erinev, aga selleks ajaks tavaliselt saab juba aru, palju päeva lõpuks jõuame korjata. Poole hommiku pealt siis hakkad ootama lõunapausi ja nelja paiku õhtul tegema mõttes õhtusöögi plaane.

Tööpäeva lõpp on erinev 17-17:50, olenevalt ilmast, valgusest ja bossi loast. Päike loojub enne 17:30, on olnud õhtuid, kus pilves taeva korral läheb juba 16:15 nii hämaraks, et raske on näha õiget värvi. Samas teinekord on mõnus selge ja valgusküllane õhtu, aga korjajad saadetakse koju, sest blokk on saanud läbi ja uut tahetakse alustada hommikul.

18-... Päikese loojudes läheb väljas järjest külmemaks. Esimese asjana koju tulles tahaks visata seljast need räpased ja tolmused riided. Dušširuumis on sama külm kui väljaski, 1o kraadi ringis, aga mida kauem viivitad, seda jahedamaks läheb. Kuum dušš aitab sooja sisse saada.

Töö toimub tavaliselt paaris ja igale paarile antakse üks puuderea vahe, mida hakatakse korjama mõlemalt poolt. Igal korjajal on õunakorjamise kott ja kahepeale suured plastmassist (samad kastid, mida kasutasime mangokorjamise masina peal) või puidust kastid.
Spetsiaalne korjekott on nagu pealt lahtine vormi hoidev seljakott, millel riidest põhi käib lahti, nii et saad õunad vaikselt alt välja libistada. Selle paned traksidega kõhupeale, et mugav korjata oleks. Õunu täis kott kaalub 10-15 kg, suuremad kuni 20kg. Esimesel päeval oli jube kohmakas olla, kuna koti seinad on tugevad (küll õunte tarvis vatiiniga polsterdatud), siis puu sisse ronimine oli päris keeruline, redelil ukerdamisest rääkimata..

Redelid on ka huvitavad, selliseid vanu raskeid rauast kolmjala-kolakaid ei olegi nagu näinud. Redelid on erineva suurusega: 6, 8 või 9 astmega. Viimane on hea kõrge, pääseb ladvaõuntele hästi ligi, samas aga kohmakas liigutada, sest puud kasvavad traatide vahel ja redeli jalg tuleb läbi okste ja traatide kuidagi ära sobitada. Kuna igasuguse redeli liigutamine ja sättimine võtab aega, siis oleme tööd nii ära jaganud, et ma sätin kaks redelit üks ühele ja teine teisele reale paika ja korjan põhiliselt ladvast, ML korjab rohujuure tasandilt ja enda kõrguselt. Oleme päris palju korjevõtteid ja kiirustegureid analüüsinud. Päris naljakas, et mõni pealtnäha väike asi võib palju mõjutada. Parim redelitehnika on selline, et korjad õunad selle koha ümbert ära, kuhu tahad redeli panna (muidu rabistad redeliga maha), kuna redelile ronida on kasulik tühja kotiga, kotti tühjendada aga siis kui see täitsa täis on (pooliku koti viimine on suht aja ja jõu kulu), siis on mõistlik tühjaks korjata ka järgmise redeli koht nt teiseltpoolt rea algusest (kõik sõltub muidugi ka puudest ja õunte tihedusest). Järgmised käigud on siis ideaalis sellised, et tühja kotiga ronid redelile, korjad nii palju kui võtta annab, siis ronid alla tagasi ja korjad alumistelt okstelt (nt järgmise redeli koha) koti täis ja lähed kallad koti kasti tühjaks. Siis panen jälle redelid uude kohta paika jne. Tegelikkus on muidugi teine. Kord saad ülevalt ühe või mitu kotti pilgeni täis, teinekord vaid veerand kotti ja all peab palju edasi liikuma, et kott täis saada.

All korjamise loogika on umbes sama. Tühja kotiga laskud põlvili kõige alumiste okste juurde, korjad umbes pool kotti (kui saab), siis tõused tagasi püsti ja korjad enda eest ülejäänu. Muidugi trennimõttes võib ka vastupidi teha. Aga esmatähtis on see, et õunad ei rappuks., sest plekid on kerged peale tulema ja kui liiga palju õunu lõhkuda, siis võib halvemal juhul asjad kokku panna ja farmist lahkuda. Igatahes meil töötab üldjuhul kõige paremini see, kui ML korjab kõik selle, kuhu ilma redelita ulatub ja mina korjan redeliga kõik ülejäänu.

Õunapuudest. Tavalisi koduaia õunapuid meenutavaid kaharaid puid on terve suure istanduse peale vast mõned read. Enamus õunapuid kasvab tugiraamistiku peal (puidust postid, mille vahele tõmmatud mitmel kõrgusel traadid) ja meenutab pigem hekki. Külgmised oksad on üsna ära pügatud ning ainult pikkade kõrgete latvade järgi saab aru, kus üks puu hakkab ja teine lõppeb. Õunte kasvamine on veel müstilisem. Eestis on ju igaüks näinud, kuidas puud on õuna-aastal viljade all lookas ja tunne on selline, nagu ei mahuks oksale enam ühtegi juurde. Siin on mõnelpool pilt selline, et rohelist värvi vaevalt näha on. Õunad kasvavad kahe ja nelja kaupa nii tihedalt kobaras kinni, et sageli lõhud mõned õunad ära, et pundist õunu kätte saada. Ja need neljased kobarad omakorda on ka tihedalt üksteise külje all ja siis kuskilt sealt turritavad veel lehed välja. Mõtlete, et mis siis viga korjata, kui õunu nagu lademes? Eh, oleks see vaid nii. 

Õunapuid korjatakse tavaliselt mitu korda läbi, alguses värvi järgi ja pärast 2-3 korda kõik järelejäänud.
Värvikorje – tähendab seda, et korjatakse valikuliselt farmeri etteantud värvireegli järgi. Rõhk on üldse ilusamatel õuntel: suuremad, küpsemad, punasemad, veatud. Farmeril on tavaliselt taskus näidisõunad (suurus, värv) ja terve korje aja käib pidev kontroll, kas korje vastab normile. Korjaja jaoks tähendab see üldjuhul kehva päeva, sest võtab palju rohkem aega (koguse pealt makstakse loomulikult koguaeg sama palju) ning on suurem tõenäosus tööd kaotada, kui ei korja normile vastavalt. Meie ristisime ühel päeval selle korje “orjakorjeks”. Reegel nägi ette noppida välja tumepunased õunad, millel punast vähemalt 50% (vahel on olnud ka alates 60%). Asja tegi raskeks see, et hommikupoole oli päike vale nurga alt ning keeruline oli eristada tumeroosat küpsest punasest, lisaks olid puud kõrged, tihedalt õunu täis (suurem tõenäosus teisi õunu vigastada või kukutada puu otsast alla, teatud määral on see muidugi lubatud) ning viljad üliõrna koorega. Vahepeal oli tunne nagu korjaks nahkmune, sest iga väiksemgi oksa või teise õuna puudutus jättis peale pleki ja sellise õuna võib kohe minema visata. Eriti halb oli õunu lahti snäppida ja neid neljaseid kobaraid lahti muukida. Ühe kasti täitmine võttis terve igaviku. Kontroll oli ekstra karm, alguses rõhuti just värvile ja kõik püüdsid saada selle paika, siis avastati muljumisjäljed ja mõned said hoiatused kirja. Siin farmis käib asi õige kähku – paar hoiatust ja minek. Sellel albaanlastest vanapaaril, kellega koos alustasime, läks samamoodi. Nad olid head ja kiired korjajad muidu, aga lõhkusid liialt ja korjasid liiga tooreid õunu. Said mitu uut võimalust ennast parandada, aga lasksid ikka samamoodi edasi – makstakse ju koguse pealt. Muidugi mõnikord võib olla ka raske arusaada, mida valesti teed, et õunad plekke täis, see ei pruugi üldse olla n.ö kätetöö – nt on kott valesti reguleeritud, raputad liialt kotti puu alla põlvitades, toetad kuidagi halvasti redeli vastu või hoopis kukutad õunu liiga kõrgelt kasti vmt. Tony muidugi aitab seda analüüsida. Eks tegelikult on väga kasulik oma korje kohta tagasisidet saada, see hoiab ikka mõttega asja juures. Eesmärk ei ole ju mingid õunad kuidagi kasti saada, vaid korjata hea saak turustamiseks. Kahjuks jääb esimeses etapis kannatajaks korjaja, järgmistes aga sageli farmer.

Inimesed on tulnud ja läinud, meil õnneks midagi hullu ei ole siiani olnud, tundub, et saame isegi teistest sagedamini kiita. Me vist oleme rohkem mõtlevad inimesed ka ja tahame, et asjad paremini toimiks. Tony ikka küsib meilt vahel hinnaguid õunte, korjatavate koguste ja puudelõikuse osas ning arutab korjeplaane. Eks see ka natuke on aidanud suhteid luua, et kui on vaja olnud abi traktori peal vms, siis ma olen hea meelega ka töövälisel ajal abis käinud. Nii, et tundub, et Tonyl on kasvanud meie vastu isegi selline usalduse moodi asi. Tänu sellele oleme saanud paaril korral ka teistest kauem korjata, kontrollime ise oma korje värvi ja muljumisi ning viime õhtul kastid traktoriga koju. 
 
Mahavõtt tähendab seda, et juba on tehtud üks või mitu värvikorjet ning võib puu tühjaks teha. Kuigi muljumisega peab oleme ikka ettevaatlik, saab värvivaliku pealt aega kokku hoida, vahel on õunad ka suuremad, sest on saanud tükk aega hõredamas keskkonnas kasvada, samas kui puudel on ainult üksikud õunad, siis kulub aega edasiliikumisele ja redeli panekule sellevõrra rohkem. Meie lemmikud on siiani väikesed Pink Lady puud, kus olid suured punased õunad. Värvikorjed olid juba varem tehtud (seegi oli ilmselt lihtsam) ja meile jäi mahavõtt.

Täna saime just kaks täiesti erinevat kogemust mahavõtus. Pool päeva korjasime tühjaks kaharaid Pink Lady puid poolikutesse puitkastidesse ja õhtu lõpetasime Sundowneritega. Mõtlesime algul, et maru hää korjata neid kaharaid, üsna palju oli vilju puu otsas ja pääses puule ümbert ringi ligi, mõnus päikseline oli ka. Sundownerid seevastu kasvavad kõrges tihedas “hekis”, kuhu hommiku-ja õhtuvalgusgi ligi ei pääse. Tegelikult aga oli vastupidi: Pink Lady-de võra sisse oli päris raske pääseda (halb lõikus), okstel olid nagu teravad okkad küljes, mis käsi lõhkusid, alati olid need kusagil ees ning kohati olid õunad päris väikesed ja vilju oli raske lahti snäppida (Pink Ladyd ongi sellised, aga maitsevad hea) – kahe käega praktiliselt võimatu korjata, ikka pead ühega toestama või oksa hoidma ja teisega õuna murdma, koor on neil ka õrnem. Nii et enamasti kulutasime ühe suure kasti korjeks ikkagi 1.5 tundi…



Korjamise kiirus sõltub päris paljudest asjadest, kõige enam ehk õunte suurusest, sellset, kas on värvikorja või mahavõtt, õunte tihedusest puul, puude kõrgusest, õunte küpsusastmest (kui tugev on koor ja kui lihtsalt tulevad oksa küljest lahti) jne Muidugi ka sellest, kui palju sa korjamise ajal räägid, milline on füüsiline seisund jms. Olime varem Aussi õunakorjamise kohta kuulnud, et kahekesi korjatakse isegi 10-14 kasti päevas. Kui päev on pikem ja õunasordid teised, siis täitsa usutav. Nathalia farmis näiteks oli 2 pika õunakorjamise kogemusega ränduripaari, kes ka mõnel päeval suutsid kahepeale 10 kasti korjata, muidu vähem. Nii, et meie klassifitseerume praegu kiiruselt keskmisteks korjajaks, kvaliteedi poolest küündime kõrgemale.

Sundownerite manu saime nelja paiku õhtul ja korjasime sama suure kasti tunni ajaga. Peamine pluss oligi see, et sai kahe käega korjata (mõlemas käes õun), neil koor tugevam ja tulevad oksa küljest paremini ära. Kell viis panime pillid kotti ja marssisime päikese loojangu valguses kodupoole. Homme on pühapäev ja poolik tööpäev, otsa saavad need õunad siin, selle puhuks on õhtul grill ja tšill kaa.
Esimesed päevad, kui korjasime koos selle Albaanlastest vanapaariga, siis oli meil mõlemal väike traktor, selline ilma kabiinita vana lobudik, millega hea järelhaagist koos kastidega edasi vedada ja ridade vahel vaikselt töristada, et jalavaeva vähendada. Tavaliselt, kui inimesi rohkem, siis pannakse kastid ridade vahele maha ja Tony käib tõstuktraktoriga neid edasi viimas, kui korjajad kastist liiga kaugele jõuavad. Ainuke traktorikorje miinus on see, et kotti tühjendada on raskem, sest kast on hea mitukümmend cm kõrgemal ja mitte mingil juhul ei tohi kotipõhja vastu kasti ära lüüa.
Ühel laupäevahommikul, kui albaanlased olid juba läinud ning tööl oli rahvuste kirju seltskond, andis boss meile oma kabiini ja konditsioneeriga Kubota lukstraktori. Üks väike traktor oli katki ja teine remondis, bossil on päris palju tegemist kastide viimise toomise ja edasi lükkamisega, kui kümmekond inimest korjab. Seega, kui keegi saab traktoriga natukenegi ise liigutatud, siis sellest suur abi. Boss ise võttis tõstuki ja sõitis sellega. Meil hullult vinge laupäev, panime traktorist kohaliku raadio üürgama ja töö läks libedalt. Varsti hakkas mulle tunduma, et ma rohkem nagu traktorisse kipun kui puualla, aga siis saigi päev juba õhtusse ka.

Eespool oli juttu sellest, et farmerid kergekäeliselt töötajaid vallandavad. See on jah üks asi, mis Austraaia farmeritele on tehtud väga lihtsaks ning uute värbamine niisamuti, sest backbacker'eid jagub. Hoolimata saabuvast talvest, vihmasest ilmast, lõppevast hooajast, inimesed helistavad, jätavad kirju oma kontaktidega, tulevad kohale ja küsivad otse või kontakteeruvad agentuuridega – saba on alati ukse taga olemas, kust uusi töölisi võtta. Kui makstakse koguse pealt, siis on töölise huvides teha tööd võimalikult kiiresti, kannatada võib aga kvaliteet, mis tähendab, et just sellele rõhub ka farmer. Teda ei huvita, et töötaja kaotab rahas, põhimõtteliselt võib ta lasta viljad kasvõi ühekaupa läbi uurida ja poleeerida kui tarvis. Seega, kui töö kvaliteet on kehv või töötaja liialt viriseb, siis järgmisel päeval sind enam ei vajata.

Mürgi- ja tolmusegust me ka päris puutumata ei jäänud. Õunad ise kõige hullema kihiga kaetud ei olnudki, aga alumistelt okstelt korjates tuli tihti aevastus peale ja kurk hakkas veidi kipitama (täpselt sama reaktsioon esines ka põhjas lychee'sid korjates ), mõnikord sai ka päris tugevalt läkastada. Ja ega me loomulikult ainukesed olnud. Õunade sprey'tamine kõiksuguste vahenditega käib täpselt samamoodi nagu teiste puuviljadegagi. Praegu, hooaja lõpus, tehakse juba algust järgmise aasta viljade nimel, aga näljase ja väsinuna tööd lõhkudes sellest kõigest muidugi ei hooli ja õuntel on hea minek. Isegi naljakas mõelda, et kilo õunu maksab poes tavaliselt 4-5 dollari ringis, aegajalt on pakkumised 2-3 dollarit sõltuvalt sordist, aga siin on selline küllus ja õunapuu alused on kaetud korralike õuntega, mis korjamise ajal on maha pudenenud.

Marki teisest farmist, mis asub siit 40 km kaugusel Nathalias, ka natuke pikemalt. Seal töötasime teisel nädalal pärast vihmaseid pühapäevi neli päeva ja neljandal nädalal, kui olime kodufarmis töödega lõpetanud, veel 3 päeva. Meil väga vedas, et boss meile sinna töö sebis, muidu oleks teisel nädalal pikk paus sisse tulnud, sest siinsed õunad vajasid kasvu- ja värvikogumisaega.

Marki ülejäänud kolm õunafarmi asuvad kõrvuti Austraalia pikima jõe Murray ühe harujõe kaldal. Farmidel on küll erinevad nimed, aga tegelikult tundub kogu see ala ikka ühe suure farmina…. ja see on suurem, palju-palju suurem kui meie kodufarm…korjajaid 50 ringis, lisaks ülevaatajad (s.h Tony naine Mel), tõstukimehed, kohalik boss - jälle Tony, aga üks teine Tony. Rahvasuu rääkis, et nendel töölistel, kel kuhugi minna ei ole, lubatakse kämpida jõe ääres farmi territooriumil. Mel aga kutsus meid ikka tagasi nende farmi ööbima, sest tolles suures farmis olla üks wc ja dušš kogu kamba pääle ja eks nende juures on rahulikum ka. Eks pärast veendusime ka, et meile oli õnn täitsa sülle kukkunud, et just Tony ja Meli juurde trehvasime.

Esimest korda farmi väravast sisse sõites oli mulje, nagu oleks jõudnud hipilaagrisse. Parkisime auto oliivipuu alla, korjasime korjekotid õlale ja läksime kaema. Meist vasakule jäi jõgi kirju laagriplatsiga (pesunöörid, kokkukäivad lauad-toolid, kastid, kotid, nõud – kõike võis sealt leida, kusjuures telgid olid enamustel ühesugused need rohelise-halllikirjud Aussis teada-tuntud 29$-lised, ning paremale farmikontor ja shed (katusealune), mille kõrval lõkkeasemes tossas kõrge kännujuurikas, nii et vine ja lõkkelõhn ulatusid sissepääsust kaugele istandusse välja. Farmikontori uksealune oli täis tööpäeva algust ootavaid karva kasvanud põlluriietes erivärvi karvalisi ja sulelisi (kellest enamus olid tegelikult päris toredad inimesed) ning shedi hoovipeal põrises minekuvalmis hulgem pisikesi (kabiinita) korajmishaagiste ja kastidega traktoreid. Saime tööpaberid näppu ja võisimegi alustada. 
 
Töö selles suures farmis oli korraldatud lihtsalt ja loogiliselt. Bossi jah-sõna peale rabas iga paar omale sõiduki ning kihutas näidatud suunas korjekohta otsima. Ridade alguses ootasid ülevaatajad, kes suunasid inimesed järgemööda vahedesse ning jagasid juhtnööre (nt tumepunane, 60%, colorpick, väiksed jätta puule jne). Korjamine käis ikka nagu meie kodufarmisgi, ainult rabamist ehk oli rohkem. Kuna inimesi oli palju, siis juba selles hirmus, et järgmist rida kõigile ei jagu, püüti kiiremini kättel käia lasta. Samas liigne kiirustamine tõi enamasti kaasa muljutud õunad või liiga rohelise värvi, siis tuli jälle hoogu maha võtta.

Meie ja meiega koos kodufarmis elavate prantslaste huviks oli alati töötada niikaua kuni valget aega jagus ehk maksimum kuskil poole kuueni, kuid oli inimesi, kes lõpetasid märksa varem, nt sai kast täis või rida korjatud ning uut ei tahetud ette võtta. Me püüdsime kasvõi järgmiseks päevaks natuke ette korjata, kui lubati. Vahel ülevaatajad ka ei lubanud, sest järgmisel päeval pidi tulema uus sort või mõni teine põld, siis saadeti järjest kastide täitudes inimesi minema. Vahel käis viimase kasti täitmine pimedaga võidu, kas jõuab enne ära või jääbki poolikuks. Me jõudsime alati enne ära! Mõnikord saime veel prantslaseidki abistada, niikuinii oli kojusõit koos meie autoga.

Ülevaatajad muide olid lõbusad ja tuju ülevalhoidvad tondid, kes kihutasid istanduses ATV-dega ringi. Igal oli oma ring ja inimeste hulk, kel silm peal hoida – tulid uurisid, kuidas korjajatel ja õuntel läheb (kui vaja siis noomisid ja lasid inimesi lahti, aeg-ajalt ikka kuulis, aga jagasid ka ohtralt kiidusõnu kui asjad olid hästi), panid kastile sildi korjajate nimedega, vahel andsid ülevaate, kuidas teistel tänane päev on läinud jms.

Hooaja eelviimasel päeval juhtusime jälle seal farmis töötama. Kuulda oli, et suurel bossil juba väga hea meel, et õunasaak viimaks salve saab. Saime meiegi sest osa – ülevaatajad sõitsid terve päev väikeste papist kastidega ringi ning jagasid korjajatele šokolaadi. Hooaja lõppu sai tähistatud lausa kahe grillpeoga farmi poolt nii meie farmis Bunbarthas kui Nathalias. Kokkuvõttes jäime selle nelja nädalaga väga rahule: saime natuke raha reisieelarvesse koguda, uusi kogemusi ning mis peamine - kohtasime väga väga toredaid inimesi!

Natuke statistikat.
Ühte korjekotti mahub keskmiselt 105 õuna, 10-15 kg
Ühte plastik kasti keskmiselt 23 kotti, 2400 õuna, ca 310 kg, hind korjajale 35/40$ (miinus maksud)
Ühte puidust kasti keskmiselt 27 kotti, 2800 õuna, hind korjajale 40$ (miinus maksud)
Ühe kasti korjamise kiirus kahe inimese peale (meie võimete järgi) 45 min kuni 1:45.

Tagasivaate pani kirja M-L.

1 kommentaar:

Mattias ütles ...

Is nice, yes. Tore kuulda kuidas asjad edenevad.