On the Road Again VII

Victoriasse sõitsime mööda väikseid mägiteid järgides Snowy River'i tema teekonnal lõunapoole, kuni jõudsime mägedest alla mere äärde Lakes Entrance'i. Kuigi me juba teadsime, et kevadel tehtud plaaniga Tasmaaniasse minekuks olime liialt sügise peale jäänud, tundus see siiski pea käeulatuses olevat, üle mere. Tasmaaniasse minek tuli korduvalt jututeemaks, kuid andsime endale aru, et sel hetkel oleks see ehk asjatu pingutamine, kuna ilmad on jahedad ja vihmased, ööd juba külmad (mägedes miinuskraadid) ja olles jõudnud Austraalia teise serva, oleks loogiline hetk taas tööd leida. Ka sobivate tööde jaoks oli hooaeg juba hiline – seega, Victoriast keerasime nina kõigepealt lääne poole ja siis tagasi põhja suunas.

Wilson Promotory NP vaade läände.

Wilson Promotory NP üks paljudest (liiva)randadest.

Wilson Promotory NP. Tee väikse poolsaare tippu.

Rannik Philip Island'il on kaljune ja tugevate hoovuste ja lainetega.

Sõitsime mööda rannikut edasi läände ja tegime päevaseid peatusi Wilson Promotory ja Philip Island’i rahvusparkides, kuni jõudsime Melbourni. Melbourne üllatas vastupidiselt Sydney’le positiivselt ja jättis hubase ja sooja mulje. Ülikoolilinnalikult boheemlaslik kunsti ja (sub)kultuuri kiht oli nähtav, niiet muidu CBD’s valitsev ärimaailm ei olnudki üdini domineeriv. Mulle meeldis ka sarnasus ühe teise ülikoolilinnaga Eestis, kus läbi kesklinna voolab kitsuke jõgi. Siin on samamoodi.

Melbourne CBD.

Staadion Melbourne CBD's.

Staadioni kõrvalt läheb jalakäiate sild üle raudtee. Osa staadioni ümbritsevast
jalakäiate alast on ehitatud automagistraali kohale.

Öösel paistab nagu iga teine suurlinn.

Kapten Cook'i maja, toodud Inglismaalt ja siin uuesti kokku pandud.

Melbournist alates hoidsime tõsisemalt ka töökuulutustel sima peal, kuid backpackeritel siinkandis midagi eriti enam teha ei olnud. Victoriasse on mõistlik tulla alates novembri lõpust, kui algab kirsihooaeg, mis jätkub virsikute, aprikooside, pirnide, õunte ja muude puuviljadega kuni mai lõpuni. Kõrghooaeg jääb siiski suvesse, Mais lõppeb õunte hooaeg ja tsitrused algavad alles juuni teises pooles. Seega matkasime pärast Melbournist lahkumist terve järgneva nädala Great Ocean Road’il ning Grampians’i mägedes ja kasutasime ära head ilma ja vabadust. Telefoni ja internetilevi oli katkendlik ja igapäevaselt tööotsimine võimalik ei olnud, aga veel ei tundnud ka suurt survet iga hinna eest tööle minna.

Lahkume Melbournist, suundume Great Ocean Road'ile.

Cape Otway Lightstation.

Parasvöötme vihmamets - palju sammalt ja sõnajalapuud.

Tükike teest ookeani kaldal.

Shipwreck coast.

Shipwreck coast - tugevad hoovused ja kaljune rannik on siin palju laevu
põhja viinud, mõned ankrud ja võllid olid siiani säilinud.

12 apostlit. Liiga kuulus, liiga turistiderohke.

Apostlite juures.

Lisaks "apostlitele" on sarnaseid kaljusid terve rannikuäär täis.

Kaljud - ookean.

Päeva lõpuks muutusid vaated juba tavaliseks.

Bridge of London

Viimased kaljudest, mis jäävad tee lähedale. Siit edasi keerab tee sisemaale.

Ühel reedesel päeval mai alguses, kui olime matkanud Halls Gap’i ümbruses mägedes, aga helistasin netist leitud vihje peale Harvest Trail’i telefonil, võimalus, mille olin juba hoopis unustanud. Ja juhtus nii, et pool tundi hiljem oli töökoht algusega esmaspäeva hommikust ühes õunafarmis olemas. Töö ise asus 300 km tagasi ida suunas Sheppartonis, niiet suhteliselt lähedal. Matkasime veel laupäeva õhtuni Grampians’ites ringi ja sõitsime öösel ära Sheppartoni, et esmaspäevast tööks valmis olla.

Esialgu lubati tööd kaheks kuni kolmeks nädalaks, kuni ka hilisemad sordid (pink lady ja sundowner) saavad korjatud, kuid kokkuvõttes jagus meile tööd kuni päris mai lõpuni. Nendest neljast töönädalast pikemalt järgmises postituses.

Teel Grampians'itesse lõuna poolt lähenedes.

Kõrgeimas tipus.

The Pinnacle.

Boroka lookout.

Vaade Halls Gap'ile.