On the Road Again V

Ümber Barrington Tops'i Clouchesteri.

Tee Armidale ja Coffs Harbour'i vahel kannab nime Waterfall Way. Selle tee lähedusse jäävad tõepoolest mitmed suured kosed, mis mägedest (Oxley Wild Rivers National Park) mööda kanjone ja orgusid alla mere poole voolavad. Dangar Falls, kus olime ööd, oli vähese vihma tõttu tegelikult sisuliselt kuivanud, kuid Gara Gorge ja Austraalia kõrguselt teine kosk Wollomombi osutusid see eest märksa veerikkamaks. Ümber kanjonite viivad matkarajad erinevatesse vaatekohtadesse ja kokkuvõttes sai ligi 15 läbitud jalgsikilomeetri jooksul üsna hea ülevaate selle piirkonna loodusest.

Wollomombi Falls.

220 meetri kõrgune Wollomombi kosk on kõrguselt teine Austraalias.

Wollomombi jõe org Chandler lookout'ist vaadatuna.

Apsley Falls.

Oodatuim rahvuspark oli New England National Park, kus asuvad piirkonna (Snowy Range) kõrgeimad mäed. Kõrguselt teine tipp Point Lookout on kaetud samblase vihmametsaga ja matkarajad senikäidutest ühed põnevamad ja ilusamad. Matkamist jagus umbes pooleks päevaks (10km) ja lõunaks, kui hakkas vihma sadama, olime juba auto juures tagasi. Käisime veel ka Ebor Falls'i vaatamas, kuid võrreldes varem nähtutega ei olnud see ehk nii eriline. Oxley NP lõunaosas osutus kõige mõnusakmaks kohaks Tia Falls, kuhu jäime ööseks rahvusparki lõkke äärde laagrisse. 

Eagle Nest track New England'i rahvuspargis.

Eagle Nest track New England'i rahvuspargis.

Austraalia kantri muusika pealinn Tamworth pakkus mulle muusikast palju suurema elamuse mootorratta muuseumi näol. Väljapanekul on üle 50 vanakooli (1960-1980) mootorratta, sekka ka mõni uuem, kõik detailideni restaureeritud ja töökorras, niiet unustasin ennast sinna lausa mitmeks tunniks.

Tamworth.

Teel Barrington Tops suunas.

Enne Sydneysse jõudmist tahtsime veel matkata Barrington Tops' platool, mis jääb põhitrassist sadakond kilomeetrit mere suunas. Siin jäi aga põhiosa matkaradadest kättesaamatuks erinevatel põhjustel: Mount Barringtoni ligi viib ainult nelikveolistele autodele läbitav (lubatav) tee, mul on aga suur ja raske tagaveoline auto, mis jääb üsna kergesti kinni ja seetõttu sai ainult "igavamatel" radadel käia; Clouchester tops, mis asub idapoolsel küljel ja kuhu ametliku rahvuspargi info alusel pidi ilusti sõita saama, oli kohale jõudes aga ootamatult suletud. Paraja pettumusega tegime siis ühe väikse 3-4km pikkuse raja vihmametsas mööda jõge ülesvoolu ja nagu arvata oligi, osutus pärast korralikku vihma põhitegevuseks kaanide jalgadelt mahakakkumine. Seekord oli neid kaks erinevat liiki - suured heleda (kollase) triibuga kaanid ja väiksemad mustad. Rohkem ei hakanudki selle rahvuspargiga vaeva nägema ja veel õhtul hämaras võtsime ette mitmetunnise sõidu Hunter Valley poole, et alustada uut nädalat hommikul vara Austraalia ühes kuulsaimas viinamarja ja veinipiirkonnas.

Laskumine Barrington Tops'ilt Clouchesteri poole.